Tere,
Olen 27-aastane noor ema. Kogu oma elu olen olnud kimpus küünte närimisega. Aeg-ajalt olen saanud närimise kontrolli alla, kuid see on kestnud 2-8 kuud. Need kuud on olnud lootustandvad, kuid millegipärast olen ikka harjumusele alla andnud. Abivahendeid (kunstküüned, küünelakk) olen kasutanud, kuid pigem toimib mingi sisemine klõks. Teinekord on asi jälle nii hull, et näpuotsad veritsevad. Nüüd beebit kasvatades tahaks teha kõik, et sellest halvast harjumusest lahti saada ja tagada see, et sama harjumus mu last ei taba.
Tean, et põhjused on psühholoogilised ja ulatuvad lapsepõlve. Kas nüüd on Võimalik psühholoogi abiga põhjustele jälile jõuda ja närimises vabaneda? Või on selleks ilmselt juba liiga hilja?
Häirivatest harjumustest võib olla tõepoolest raske loobuda ja tegelikult väga paljud täiskasvanud hädas sellise harjumusega nagu küünte närimine. Samas on nii, et kui on soov harjumusest vabaneda, siis iga järgneva katsega suureneb õnnestumise tõenäosus. Te olete mitmeid kordi katsetanud ja proovinud erinevaid asju ning iga korraga olete õppinud ennast natuke paremini tundma. Olete märganud ka oma sisetunnet ja psühholoogilise seisundi mõju. Iga nö halb harjumus on mingil hetkel (lapsepõlves) tundunud inimesele lohutav, turvatunnet pakkuv või muul moel kasulik.
Kindlasti on võimalik igast harjumusest lahti saada, kui piisavalt tahate ja olete valmis iseennast uurima. Üheks võimaluseks on õppida kontrollima oma harjumust. On olemas erinevaid strateegiaid, kuidas harjumust muuta. Selleks võib teid toetada kognitiiv-käitumuslik psühhoterapeut. Teine võimalus on kasutada pereterapeudi abi ja uurida, kuidas saate oma elus veel rohkem rahulolu ja toetust tekitada, mis aitab vähendada normaalset sisemist ärevust, mis omakorda vähendab vajadust küüsi närida. Ütlete, et teate, et psühholoogilised põhjused ulatuvad lapsepõlve. Pereterapeudiga võite ka lapsepõlve teemadest rääkida. Tihti on nii, et vanadele ja emotsionaalselt lõpetamata teemadele uue pilguga otsa vaatamine, aitab lõpptulemusena tunda käesolevast hetkest rohkem rõõmu ja saada tagasi energia, millega muidu vanu teemasid kinni hoiame.
Kokkuvõtteks ütlen, et kindlasti on võimalik küünte närimisest vabaneda või seda harjumust oluliselt vähendada, kui seda ise väga tahate. Usun, et on hea mõte kasutada psühholoogi või pereterapeudi abi selleks.
