Kirjutan oma murest siia, sest olen sellises ummikus, et ei oska kusagilt abi leida, kui seda üldse on.
Minu tütar on oma eluga täiesti ummikusse jooksnud. tal on seljataga 3 kooselu, millest kokku 6 last. Viimase Hiiobi sõnumi sain paar päeva tagasi, kus ta teatas, et on jäänud rasedaks endast 15 aastat NOOREMAST kutist, ootab kaksikuid ja kavatseb need ilmale tuua. Poiss on tema kõige vanema poja eakaaslane, ma ei ole kindel, kas tal on isegi põhiharidust, mingi töökoht vist hetkel ikkagi on.
Minu tütar usub ja väitis mulle õhinal, et poiss on teate üle üliõnnelik ja lubab jääda kokku eluajaks., millest ma ei usu silpigi.
Hea küll, öeldakse, et armastus ei küsi vanusest, aga kui eelmised lapsed on kas ise ära läinud või ema poolt saadetud nende isade juurde elama, ütleb see mõndagi ka ema kasvatusmeetodite kohta. Nüüd siis uued lapsed hakkama pandud.
Elamistingimustest rääkides elab see perekond tugevasti amortiseerunud väikeses maamajas.
Ma ei tea, kas te saate mu murest üldse aru, väidetav lapseootel ema suitsetab ja kuuldavasti oli laste eostaminegi saanud teoks purjuspäi kontrolli kaotamisest. kaitsevahendite jaoks ei jätku raha, küll aga saavat ta oma väitel toredasti hakkama laste kasvatamisega.
Terve suguvõsa on teatest šokis, kuid asjaosaline hõljub järjekordselt pilvedes ega võta ühtki nõuannet kuulda. ei oma täiskasvanud laste (ta on ka ise juba vanaema), minu, ega oma õe-venna.
Kas üldse on midagi võimalik teha või tulebki asjaga leppida ja jääda ootama, mis saatus toob?
Kui te saate aru, siis ma ei ole mingi kuri lastevastaline vaid tean, et laste ilmaletoomisega võetakse vastutus kogu eluks ja kasvatuse kriteeriumiks ei ole pelgalt mingisugune katus pea kohal ja makaronid igapäevaselt laual.
Tunnen ise end võib-olla kõige suurema süüdlasena kogu loos, sest ilmselt olen oma tütre kasvatamisel mingi vea teinud, kuigi tema öde ja vend on väga korralikud pereinimesed , lugupeetud ja hinnatud ka tööl.
Ma tean, et kirjutan segaselt, aga mõtted on sassis, olen mitu ööd-päeva magamata, püüdes mingit lahendust välja mõelda. Palun aidake!
Kirjutate olukorrast, mida teil on raske taluda, olukorrast, kus teie tütar käitub vastutustundetult ja asotsiaalselt. Kuna tegu on täisealise inimesega, kel loo põhjal otsustades on mingit liiki isiksushäire, siis ega teil tõepoolest palju teha ei ole. Selised häired ei kuulu sundhospitaliseerimise alla, raseduse katkestamist või steriliseerimist ei saa ka keegi kolmas isik nõuda. Ühiskonnas on kokkulepitud ja seadusega kehtestatud, et täisealine inimene peab ise oma otsused tegema.
Kui lähituttavate hulgas on mõni isik, kes omab suuremat mõju teie tütrele, siis võiksite ehk paluda temal tütrega rääkida. Või ehk õnnestub paar koos selle noorepoolse mehega pereterapeudi juurde suunata, kasvõi ise kokkusaamine kinni makstes. Ehk on mingi võimalus, et sellest oleks neile abi edasiste otsuste tegemisel.
Kui tunnete jõudu aidata, siis hoidke sidet oma tütrega ja tema uue kaaslasega. Kaasake juba varakult ka sotsiaaltöötaja ja lastekaitse. Kui lapsed sünnivad ja on näha, et nende olukord on ohtlik, tuleks algatada vanemlike õiguste äravõtmise protsess.
Niikauaks, aga tehke endale suur tass teed, proovige rahuneda ja mõelda, et me ei saa siin maailmas kõike suunata. Mõnikord lähevad asjad omasoodu. Kui need teised 6 last on praegu soojas, kaitstud ja hooldatud, kui nende esmavajadused on rahuldatud, siis mine tea, ehk kasvab sealt inimesi, kes on vägagi vastutustundlikud ja hoolitsevad ning mõistlikud või ehk lausa isiksused, kes suudavad muuta maailma paremaks.
