Ei teagi, kas olen oma murega õiges kohas, kuid kuna olen siit ka varem ning hoopis teiste muredega abi saanud, siis kirjutan taas siia. Asi on nimelt selles, et mind piinab tohutu süütunne ühe varalahkunud sõbra ees. Ei hakka laskuma detailidesse, ah vahet ei ole, võin ka rääkida. Nimelt ei laenanud ma oma sõbrale raha, kuigi materiaalselt oli mul selleks võimalus. Teadsin, et ta ei ole võimeline tagasi maksma ning tol hetkel ma lihtsalt ei soovinud seda teha, ise ka ei tea miks. Ma hindan väga sõprussuhteid, aga kui mängu tuleb raha-selle laenamine, siis kohe üldse ei soovi ma neid asju omavahel segada. Ja nii ta jäi, raha ma talle üle ei kandnud, lõpetasin ka meie telefonikõne varem kui oleks pidanud ja sest peale ei ole me suheldnud. Ja nüüd siis, sain teada, et ta on surnud, käisin ta matustel, austusest ja TOHUTUST häbi ja süütundest, et tol korral sõpra ei aidanud. Jumal vist ainult teabki, kui häbi, valus ja halb mul on. Usun küll, oma sõbra loomu teades, et ta on mulle andestanud, aga sisimast rahu ikka ei leia. Kuidas ennast aidata, kuidas vabaneda süütundest? Kindel on see, et see oli mulle õppetund, ma ei jätta enam kunagi ühtegi oma tuttavat hätta, teades nüüd, et see tuttav võib ootamatult mu elust igaveseks lahkuda. Kuid kuidas ma saaksin oma vabanduses edasi anda oma surnud sõbrale? Kuidas saaksin teada, et ta tõesti andestas mulle? Tean isegi, et me teeme kõik eluajal vigu, eksimine on loomulik, nagu öeldakse, kuid kuidas elada pärast edasi, kui vigu heastada ei saa, lihtsalt ei ole kelle ees seda teha?
Loodan väga Teie abile. Üritan ennast ka ise positiivsete mõtetega rahustada, sest minu elu siin maailmas (reaalses maailmas) läheb edasi, mind vajatakse siin, aga sisemist rahu ei ole ma ikkaveel leidnud.
Kogete hetkel tugevaid tundeid seoses sõbra surmaga. Saan aru, et teil on väga kahju, et teie viimane suhtlemine ei lõppenud kõige positiivsemalt ning te ei pakkunud oma sõbrale seda toetust, mida ta palus. Teil on kurb, häbi ja piinlik ning tahaksite leida endas hingerahu. Olete veendunud, et saite suure õppetunni ega jäta edaspidi oma sõpru hätta, sest kunagi ei tea, millal võib kellegagi kohtumine olla see viimane. Paraku kipuvad väärtuslikud õppetunnid tihti olema ka valusad.
Saan aru, et püüate leida positiivseid mõtteid, mis võiksid teid rahustada ja lohutada, kuid hetkel on teie jaoks ikkagi väga keeruline aeg. On tavaline, et tugevad leinaga seotud tunded püsivad umbes aasta. Kirjast ei selgu, kui kaua on teie sõbra surmast möödas. Leinavad inimesed tunnevad tavaliselt lisaks kurbusele ka näiteks viha, raevu, masendust, pettumust, süüd jne. Kui suhtes on olnud lõpetamata asju, siis on leinata raskem, kuna kurbuse kõrval on veel rohkem teisi tundeid.
On täiesti loomulik, et peale sõbra surmast kuulmist nägite viimaseid kohtumisi ja vestlusi hoopis teises valguses. Paljudel asjadel muutus sel hetkel tähendus. On ka loomulik, et sõpradele toeks olemine ei saa alati tähendada raha andmist, sest iga täiskasvanu vastutab lõpuks ikka ise oma asjade, raha ja heaolu eest. Muidugi on sõbrad need, kes aitavad, kuid abi saab olla erinev. Vahel võib olla abi ka sellest, kui jätad rahaliselt aitamata. Teie konkreetset olukorda sõbra ja rahaga ei tea ma kommenteerida. Vahel on vaja hoopis õppida, kuidas öelda "ei" nii, et see võimalikult vähe tundeid riivaks ning lubaks hoolimisel siiski nähtavaks jääda.
Tavaliselt on leinamise ajal oluline lubada endal tunda tundeid. Kui on tunne, et on vaja nutta, siis tuleb luua turvaline olukord, kus saab nutta. Hea, kui on sõpru, kellega oma mõtetest rääkida. Vahel on võimalik korraldada lähedate ja sõpradega mõni mälestusüritus või muu rituaal, et jätta hüvasti lahkunud sõbraga või toetada tema lähedasi. Mõni inimene vajab kirjutada lahkunud sõbrale südamest tuleva kirja ning seejärel see põletada või teha mõni muu rituaal sellega seoses. Erinevad rituaalid aitavad suurendada selgust oma mõtetes, elada läbi ja tunda tundeid ning võimalusel ka suhelda teiste leinajatega.
Kahjuks tuleb ka tõdeda, et me ei saa täiskasvanutena kunagi elada nii, et me kunagi oma valikutega teistele valu ei teeks. Vahel teevad mõistlikud valikud paratamatult teisele haiget ja see võib olla kurb, kuid nii lihtsalt on. Saan aru, et teie ei andnud raha oma sõbrale seetõttu, et väärtustasite sõprussuhteid ega soovinud neid asju segi ajada. Tõenäoliselt oleksite küll teisiti valinud, kui te oleksite ette teadnud, mis edasi tuleb, kuid fakt on see, et te ei teadnud.
Vahel loob hingerahu, kui öelda endale: „On nii nagu on“. Kui juhtuvad kurvad asjad, siis on vaja olla kurb. Kurbus võib olla väga sügav ja valus. Vahel on lihtsam tunda süüd või viha (ka iseenda suhtes), et mitte kogeda seda lõikavat kurbuse valu. Seega julgustan teil tunda neid tundeid, mida tunnete ja jagada oma mõtteid sõpradega, keda usaldate. Kui vajate lisatuge, siis võite kasutada ka mõne spetsialisti abi, kellele rääkida oma mõtteid ja tundeid. Rääkimine loob selgust ega lase tunnetel enda sisse pingeteks ja blokkideks kuhjuda.
