Tere
Mul on mure oma 5 aastase tütrega. Ta oli nädal aega sugulaste juures ja seal hakkas tal kõht valutama. Kohe väga tugevad valuhood ja üks öö kais lausa kiirabiga haiglas. Kõht on nende valuhoogude ajal kivikõva ja kinni. Varasemalt pole kunagi sellist probleemi olnud. Korra päevas on ikka kõht läbi käinud. Eile tuli koju ja terve õhtu käisid need valuhood. Kasutasin Microlaxi, aga see ei leevendanud väga. Kas selline kõhukinnisus võib püsivaks jääda? Kas nüüd võibki iga kord stressiolukorras see kõhuvalu korduda? Või saab midagi teha lapse stressitaluvuse suurendamiseks?
Meil on ka varem probleeme olnud. Kui sündis noorem vend ja kolisime, hakkas ta väga tihti pissil käima (mitu korda tunnis). See õnneks möödus ajaga. Nüüd siis aga selline kõhuvalu. Miks ma arvan, et see stressist? Nii öeldi Tartu lastehaiglas, kus ta kontrollis kais, et välistada pimesoolest tingitud valu.
Jah, nii võib olla küll, et lapsed kogevad stressist tulenevalt valu, on vastuvõtlikumad haigestumisel nt viirustele, häiritud võib olla ka uni, meeleolu, muutuda võib söögiisu, käitumine jne. Teie kogemusel hakkas tütar sageli pissil käima, kui perre sündis beebi. Kui ta aga olukorraga kohenes, siis see möödus. Nii võib ju olla, et lastel ja ka suurtel inimestel on mingi oma tunnus, mis viitab pingelisele olukorrale, seda enam kestvale või korduvale stressile. Kõik see ei tähenda aga, et ei peaks tõsiselt võtma iga konkreetset tervisekaebust ja konsulteerida arstiga, sest kunagi ju ei tea, mis haigusega võib tegemist olla.
Nüüd siis teie küsimus, mida teha ennetavalt, et suurendada lapse stressitaluvust. Võib ju olla nii, et teie laps ongi oma olemuselt ärevam, tundlikuma närvisüsteemiga ja vajab rohkem kohenemist muutustega ka tulevikus. Seda arvestades võib ta vajada rohkem ettevalmistust, ennetust, aega, et mõne mõttega arvestada. Kui on perel teada mõni ettevõtmine, on see siis ühine reis, kellegi pikemalt eemalviibimine, kooliminek, elukoha vahetus, vanema tööleminek või lihtsalt järgmisel päeval küllaminek, siis vajab laps selle mõttega harjumist, võimalust olukorraga tutvuda, esitada küsimusi ja saada vastuseid. Seejuures on tähtis, kuidas teemat käsitleda, see võiks olla asjalik, eakohane, pigem lihtne ja konkreetne jutt, vältides ebamäärasust, mõistujutte jms. ja kindlasti aus. See kõik käib kindlasti ka üldiselt suhtlemise kohta. Mida selgem ja avatud on üldse lapsega suhtlemine, seda vähem on põhjust ärevateks mõteteks ja hirmutavateks kujutluseks. Toon vaid näiteks, et kui lapsega rääkides nt kasutada sageli sõna „kartma“ („ega sa ju ei karda oma tuppa üksi jääda“, „ära karda pimedust, äikest“ vms., siis see võib mõjudagi nagu isetäituv ennustus, sest kumab ju läbi võimalus, et on midagi karta. Samuti tuleks vältida hinnanguid ja etteheiteid lapse kohta. Näiteks hea kavatsusega öeldud: „ise suur tüdruk, peaksid ju … „ või „sa käitud nagu tita….“ ei mõju sugugi julgustavalt.
Jälgige kindlasti, kuidas räägite ise igapäevastest sündmustest, kuivõrd ise väljendate üldiselt muretsemist, kas olete ise vahel kurnatud, ärritunud, kuivõrd pingevaba on teie elukorraldus ja suhted peres, mida ise kardate, väldite, kuidas seda väljendate ja kuidas pingeliste olukordadega toime tulete. Võib öelda ka nii, et kõige tõhusam stressivastane „ravi“ on turvaline ja stabiilne igapäevaelu, piisavalt koosolemisi, toredaid eakohaseid tegemisi ja kindlasti toetavad, omavahel sõbralikult ja avatult suhtlevad pereliikmed
