Minu mehel on eelmisest suhtest 5 aastane laps. Juba 1,5 aastat elame koos mina, mees ja laps. 70% aega on laps meie juures ja 30% oma ema juures. Nüüd aga tekkis probleem, et laps ei taha suhelda emaga. Räägib, et läheb ükskõik kuhu mitte ainult ema juurde. Ema loomulikult süüdistab meid, et oleme temalt last ära võtnud. Samas laps on meiega ainult siis kui emal puudub võimalus või soov temaga olla. Graafiku, kelle juures on laps, teeb ema kuna tal on töö vahetustega. Meie juures laps on rõõmus, seltsiv ja aktiivne. Lasteaias arenguvestlusel last kiideti ja räägiti ainult positiivselt. Mingeid spetsiaalseid kasvatusmeetodeid me ei praktiseeri, kui on vaja kiidame last, kui on vaja riidleme. Viimane kord juhtus nii, et kui laps oli ema juures 1,5 päeva, helistas ema ise mehele ja palus tulla lapse järgi, kuna tema ei saa rohkem lapse hüsteerikat kannatada. Vastusele, miks sa ei taha emmega olla, ei vasta laps midagi konkreetset, kas räägib, et tal on seal igav või lihtsalt et ei taha seal olla. Iga viimine ema juurde hakkab ja lõpeb nutmisega. Ema sõnul laps midagi muud ei tee tema juures kui nutab ja tahab issi juurde. Loobuda suhtlemisest lapsega ta ei taha. Kas on mõtet viia last ema juurde lapse tahtmise vastu? Või see teeb olukorda ainult hullemaks? Või siis pöörduda psühholoogi juurde (kindlasti algusel lapse ema, lapse isa, vajadusel laps ja vajadusel mina) ja pärast kvaliteetse abi saamist hakata uuesti viima last ema juurde?
Kõikides taolistes olukordades on vastutavad täiskasvanud. Laps ei tea, mis on talle hea ja mis mitte, seda teavad täiskasvanud. Laps ei otsusta, millal ja kui kaua ta on isa, kui kaua ja millal ema juures, selle otsuse teevad last ümbritsevad täiskasvanud, loomulikult lapse eakohaseid huve silmas pidades.
Kirja järgi tundub mulle, et teie, pluss lapse isa ja ema peaksite koos arutama, milline on praegune olukord ja mis peaks olema teisiti, mida oleks vaja muuta või teistmoodi teha. Seda, mis toimub ema juures ning ema ja lapse vahel, tuleks uurida eelkõige ema enda käest.
Kõige tähtsam on lapse heaolu. Samas ei saa laps olla see, kes otsustab, et nüüd ma tahan issi juurde tagasi, kuna emme juures on igav. Neid otsustused on puhtalt vanemate vastutus. Kui kokkulepitud graafik hakkab logisema, tunneb ka laps ennast ebakindlalt, lapsel on vaja tunnet, et on olemas täiskasvanud, kes vastutavad – temal on õigus olla laps.
Lapsel on kindlasti vaja suhelda nii ema kui ka isaga. Ehk saate teha uusi kokkuleppeid, kus osapooled on rohkem rahul. Kui seda jutuajamist on teil kolmel keerukas teha, saate kaaluda, kas seda võiks teha näiteks pereterapeudi juures, kelle töö ongi taolisi keerukaid jutuajamisi juhtida, et jõuda kõigi jaoks parima tulemuseni.
