Kui mu laps mängib koos teiste lastega, kõik on korras selle hetkeni kuni keegi lastest võtab tema käest midagi ära ja talle miski ei meeldi, tema esmane reaktsioon on kohe kellelegi haiget teha. Kas siis käega lüüa, hammustada või mida iganes. Eile oli situatsioon kus lapsed olid järelvalveta liivahunnikus( täiskasvanud ise me olime hoolimatud kuna jätsime nad kusagil 5 minutiks järelvalveta) . lapsi oli kolm, Minu 5 aastane ja 4 aastane poeg ja venna laps 3,5 aastane. me täiskasvanud ei näinud mis seal toimub kuid 3.5aaastase ema läks vaatama mis lapsed teevad. Järsku ema karjatas oma mehele et tüdrukul pea lõhki ja auk sees. Võeti laps liivahunnikust ära. Toimetati veidi eemale ja vaadati haava. saan ema murest ja paanikast aru, et lapsega oli tõsine mure ja vaja erakorralisse viia laps. Aga see kuidas haavatu ema mu lapse peale karjus oli meeletu. Ma läksin vaatasin ka vigastusega lapse haava ja ütlesin et sõidame aga siis läksin kohe oma laste juurde ja küsisin poistelt kumb lõi. väiksem poeg mul ütles et venna, ja kui ma oma poega nägin siis tõmbus ta näost ära ja haakas nutma, kuna kõik seal hakkasid aga nii meeletult karjuma (just mu lapse peale, eriti üks inimene siis tõstsin häält ja ütlesin et jätke mu laps rahule et ta sai aru küll et millega ta hakkama sai. Mu laps sai šoki sellest kuidas ta peale karjuti. Mind ennast ei löönud verest välja see haav vaid see jõhker karjumine täiskasvanute poolt. Kui ma oma 5 aastase lapse sülle olin võtnud ja teda rahustama hakanud siis öeldi et ma pean rooli istuma ja sõitma hakkama kuna minu vend oli alkoholi veidi tarvitanud. andsin lapse raske südamega ühele mehele(ta oli vist üks kes mu lapse peale ei karjunud) . Kui autosse läksin siis jooksin veel autost korra välja oma lapse juurde kallistasin ja andsin põse peale musi, ta oli näost veel veidi ra ja silmad olid nutetud, nagu mul endalgi. Mul oli nii nii raske ta juurest ära minna, keegi oleks mu südame nagu ära murdnud. Hakkasin autoga sõitma aga südamel oli raske. Teel tartusse pulss langes ja hakkas halb, aga tartus olles taastusin aga hing oli haige. Helistasin mehele et ta lastele järgi tuleks ja koju viiks sest ei tahtnud et nad seksundiks ka sinna karjuva seltskonna juurde jääks, ja see karjujate klubi nendega midagi teeks.
Täna hommikul kui oma last nägin oli mul raske,aga kui nad mu kaissu ronisid siis hoidsin hellalt. Küsisin talt mis juhtus ja ta ütles ei taha sellest rääkida, näost tõmbas ta uuesti ära ja rohkem ma seda teemat pole täna puudutanud. Ma tean et mu laps sai sellest aru mis ta tegi ja et see oli vale.
Mida ma tema äkkvihaga peale peaksin hakkama?
Minul aga sees keeb viha nende karjujate vastu, täiskasvanud inimesed ja karjuvad nii.
Teie kirjast jookseb läbi mitmeid teemasid, otsese küsimuse esitate äkkvihaga toimetulemise kohta, ja see puudutab nii seda viha, mida näete lapses ilmnevat kui ka seda, mille küüsis olete ise.
Lapsed võivad näidata väga agressiivset käitumist, kui neile miski ei sobi. Mida rohkem ei sobi, seda agressiivsem võib käitumine olla. Laias laastus on nii, et kui laps käitub halvasti, siis ta tunneb ennast halvasti. Väikelapsel puudub oskus oma soove edasi lükata ja teistega oma asju jagada. Ei tohi riielda ega kasutada jõudu – sellest ei ole abi, pealegi on see halb mudel tulevikuks, laps õpib ka ise teiste kallal jõudu kasutama, kui seda temaga tehakse. Tegu on ealise iseärasusega, ja enamasti õpivad lapsed teiste lastega koostööd tegema eelkoolieaks, ja nad vajavad selleks täiskasvanu abi: mõistmist ja kannatlikkust. Mõistmise pool on see, et lapsele tuleb teada anda: ma saan aru, et sa ei taha oma kühvlit teisele lapsele anda; ma mõistan, et sa tahad sellega ise kaevata; sa kardad, et ta ei anna tagasi; jms. Teisalt aga tuleb soodustada koostööd ja olla kannatlik, et üha uuesti selgitada. Üksikud lapsed on enamasti kiivamad oma asjade osas, peres, kus on rohkem lapsi, läheb jagamise õppimine veidi valutumalt.
Ükskõik, mis ka ei toimuks, ikka on tarvis püüda aru saada lapsega toimuvast, teda toetada ja panna ka piire toetavalt ja kindlalt. See on ühtlasi alus lapse tulevasele eneseregulatsioonioskusele: kui vanem suudab keerukates emotsionaalsetes olukordades jääda rahulikuks, kannatlikuks ja hoolivaks, siis selle toel õpib lapski sarnasel moel käituma. Väikelapsel puudub eneseregulatsioonioskus, ta suudab rahuneda vaid täiskasvanu toel.
Et eneseregulatsioon raskes olukorras on tihti keeruline täiskasvanulegi, seda näitab ilmekalt ka teie kirjeldatud lugu. Kui hädaoht tundub suur olevat, siis on ülereaktsioon kerge tekkima, see kehtib nii väikeste kui ka suurte inimeste kohta, reaktsiooni tugevus näitab enamasti hirmu suurust ja kaitsetuse tunde suurust. Samas peaks täiskasvanu juurde kuuluma arusaam, et väike laps ei suuda veel vastutada oma tegude eest. Vastutaja on alati täiskasvanu ja taoliste juhtumite puhul tuleb asjad selgeks rääkida täiskasvanute vahel, ning iga vanem tegeleb seejärel oma lapsega vastavalt sellele, kuidas ta vajalikuks peab. Laps ei adu oma teo võimalikke tagajärgi, see on üks põhjus, miks lapsed vajavad järelevalvet. Isegi kui laps lubab, et on „hea laps“ seni, kuni vanem korraks ära käib, peab arvestama sellega, et laps on impulsiivne: ta võib hammustada, lüüa, lükata jms – sel moel ta lihtsalt seisab enda eest, ta teeb seda välkkiirelt, ta ei oska muul moel. Vastutab vanem.
Lapse empaatia ehk sisseelamisvõime teise tunnetesse kasvab samuti vanema toel, vanema käitumisi jälgides. Lapse vihase reaktsiooni tagamaad tuleb alati uurida: sa oled tige, mida sa tahtsid? Aa, sa tahtsid kühvlit. Selge, sulle ei meeldinud, et tema sinu auto ära võttis. Aga järgmine kord sa ütle: palun anna kühvlit. Ütle: palun anna minu auto tagasi. On loomulik, et õppimine võtab aega ning sarnaseid asju tuleb lastele aina ja aina üle korrata. See on hea õppimise ja õpetamise viis. Kui vanem aga lapsega riidleb ja teda käsutab: anna kohe tagasi! Oled ikka kadekops! Marss tuppa, kui teistega mängida ei oska! Sedalaadi käitumine räägib lapsele, et tema vajadused ja tunded ei olegi tähtsad (ja nii ei õpi ta ka teiste vajadusi ja tundeid tähtsaks pidama) ning õpetab lapsele, et jõu kasutamine on normaalne.
Vihased on ikka need lapsed (ja täiskasvanud), kes tunnevad, et nende vajadused on katmata või ohus. Igale lapsele on äärmiselt oluline piisav emotsionaalne kontakt ja tähelepanu. Lapsel on vaja tunda, et ta on armastatud ja hoitud just sellisena, nagu ta on. Inimene on loodud väärikaks olendiks. Lapse eneseväärtustunne saab kasvada selle toel, et talle antakse otsustusõigust eakohastest asjades ja ei sunnita otsustama neis asjus, kus ta otsustada ei suuda.
Elus tuleb ette igasuguseid keerulisi olukordi. Oluline on, et laps tunneb teie mõistmist ja tuge ning saab piisavalt rahulikke selgitusi selle kohta, kuidas oleks hea toimida. Heakskiit ja aktsepteerimine on kaks eri asja. Te saate aktsepteerida lapse tundeid, mis viisid juhtununi, samal ajal selgitades muude käitumisviiside õppimise vajalikkust.
