Nimelt minu mure seisneb selles,et minu 10a tütar ei käi koolis hulgub ringi mingis poiste kambas poole ööni,varastab kodust raha ja muidugi ka suitsetab. Olen lapsele seletanud ,et kui ta niimoodi raha minult varastab ,et siis ei ole meil mille eest süüa osta, kuna kasvatan 3 last üksinda ja olen ainuke kes peres raha teenib,seega ei ole mul võimalik nendele taskuraha anda,võib-olla varastamise probleem seisnebki selles, et ei saa anda lapsele taskuraha.Olen püüdnud temaga korduvalt ilusti rääkida ,aga see pole siiani aidanud. Koolist õpetaja helistas et laps saab käskkirja ,kuna on nii palju põhjuseta puudumis, rääkisin sellest lapsega et kui ta saab 3 käskkirja koolis ,et siis ta visatakse koolist välja,aga hoolimatta sellest ei käi ta koolis.
Saan aru nii, et probleeme on tütrega tõepoolest väga palju ja ilmselt juba mõnda aega. Selge see, et on, mille pärast muretseda. Kahtlemata tuleb midagi ette võtta ja oluliselt muuta. Usun, et vajate selleks ka nö lisaressurssi, kindlasti on nii keerulises olukorras vaja ka teiste tuge ja koostööd. Näiteks arutada õpetajaga, mida saaks teha selleks, et tüdruk koolipinki tagasi saada. Senine kogemus viitab sellele, et käskkirjad, ega ka ilmselt ka moraalilugemine ei aita. Vaja on tõsisemalt jõuda selleni, mis tüdrukuga toimub, nt selgust selles, mis teeb õppimise raskeks. Põhjuseid, miks keegi koolist puudub, eelistab kambas hulkumist võib olla mitmeid, kuid üldistatult võib öelda, et kindlasti on asi tema enesetundes – tema jaoks on olnud miski talumatult raske, on see siis läbikukkumistunne, õpiraskus mõnes või mitmes aines, kiusamised või sõprade puudumine, kellegi poolt halvustamine, häbitunne vm. Tüdruk pole lihtsalt leidnud ise lahendust sellele, mis talle muret teeb, raskusi valmsitab, ja valinud kahjus selle, et väldib kooli – ju tunneb end kooli vältides ja kambas olles paremini. Kuna pole ju teada, mis tüdrukule raske on, oleks keeruline ka öelda, kuidas teda aidata. Alustada saab aga sellest, et temaga kindlasti rääkida ja eelkõige luua usalduslik suhe, et ta saaks rääkida, kartmata süüdistusi, karistusi, hukkamõistu. Teda aitavad need lahendused, millesse ta ka ise usub ja eelkõige siis, kui ta usub aitaja heatahtlikkust ja hoolivust.
Praegu tundub, et ka teie ise vajate abi ja koostööd kooli ja teiste spetsialistidega. Soovitan väga pöörduda kas klassijuhata, sotsiaaltöötaja, lastekaitsespetsilasti, psühholoogi poole (nt paljudes koolides on sotsiaalpedagoog või psühholoog) ja koos ühiselt mõelda, mida teha, et tüdrukut aidata. Lähtuge kindlasti sellest, et ta ei ole mitte paha laps, vaid tal endal muresid, millest võib olla keeruline rääkida. Kindlasti ka kodus püüdke selgitada tütrele, et soovite temast aru saada, hoolite temast ning soovite midagi ette võtta, et teda aidata.