Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Muu :: mure mehe lapsega seoses lisa

Naine25
Külaline
Postitatud 15.03.2013 kell 17:34
Lisaks eelmisele teemale.. Tunnen ennast egoistina. Mõtlen, et kuna pole minu laps, siis on mehe mure kõik lapsega seonduv. Mõistusega saan küll aru, et kuna oleme suhtes siis laps on osake temast ja pean ka sellega arvestama, emotsioonide tasandil on see aga väga raske. Asi ongi just selles, et mõistusega saan asjadest aru, kuid tunded keevad ikka üle ja siis kas nähvan, olen pahas tujus või eemaldun üldse ja olen omaette, mis mehele üldse ei meeldi. Mehele olen kõigest sellest rääkinud, ta on mõistev ja kuulab ära, kuid reaalseid soovitusi ta ei anna, ütleb lihtsalt, et pead leppima kuidagi. Aga kuidas ikkagi leppida???
Raske on, kui laps ütleb, et mina ei tohi talle midagi öelda. Tekib tunne, et tahaks alla anda – enam kunagi mitte midagi öeldagi. Probleem on tegelikult suur, viimasel ajal olen hakanud omaette hoidma, kui laps meil on.
Kuidas ikkagi teha mingeid kokkuleppeid? Mees arvab, et kuna temal on laps, siis tal on olemas ka kogemused lapse kasvatamiseks ning kuna minul last ei ole ja mul pole olnud ka kokkupuuteid lastega, siis minul kogemused ja teadmised puuduvad. Minu meetodid tihti tema jaoks pole õiged ja viimasel ajal olen ka öelnud, et mul ju tegelikult polegi õigust midagi võib-olla öelda. Selle koha pealt on ta öelnud, et ikka on õigus öelda…
Mees ei arvesta tegelikult siin minu soovidega, saan aru, et laps on esmatähtis ja seepärast ta ütlebki, et muud asjad tuleb tagaplaanile jätta. Kas see on aga õige? Mehe arvates on, kuna ta saab last vaid lapse ema soovide järgi. Kokkuleppeid pole võimalik sõlmida, plaane teha, selles osas kunas laps tuleb, sest see sõltub lapse ema tujudest.
Mehega rääkimine pole mind aidanud, kuigi ta on mõistev ja püüab mind aidata… ma ei oska oma tunnetega toime tulla... mida ikkagi teha?
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 15.03.2013 kell 18:52
Jah, see ongi keeruline – kuidas leppida? Kui ei lepi, saab suhe kannatada. Praegu laps lahutab teid, peaksite mõtlema, mida teha teisiti, et see nii ei oleks. Koostöö ja mõistmine on ikkagi ühendavad lülid, laps tuleks mingil moel suhtesse n-ö integreerida, nii on kõigil parem olla.
Laps on ikka kõige nõrgem, seda ei tohiks unustada. Kui laps käitub „halvasti“, siis ta lihtsalt tunneb ennast halvasti. See, mida laps ütleb, see, kuidas ta käitub, esindab tema tundeid (hirm, ärevus, kaotusvalu, armukadedus jmt), seda ei tohiks isiklikult võtta. Üldine reegel on, et mida hullemini laps käitub, seda hullemini ta ennast tunneb.
Kui lapse vanemad lahutavad, on see lapse jaoks suur kaotus. Ta kardab oma isa kaotada – see on loomulik. Lapse tundeid tuleks aktsepteerida, see aitab tal paremini oma kaotusvaluga toime tulla. Lapsele võib rahulikult öelda: jaa, ma saan aru, sa ei taha, et mina sinu lähedal olen. Sulle meeldib issi lähedal olla. Sa tahad ainult issiga mängida. Jms. Samas võib ka teha sedalaadi pakkumisi: ma tahaks ka sinu ja issi mängu tulla, mis sa arvad. Mulle meeldiks sinuga seda mängu mängida. Aa, sa ei soovi – ok. Ja rahulik, solvumustundeta eemaldumine: ma tegin pakkumise, laps ei soovinud – ju tal on veel aega vaja, ta ei ole veel valmis. Vastutust suhte loomise eest teie ja mehe lapse vahel ei saa lapsele panna. Selle eest vastutab täiskasvanu, mitte laps. Kõikide emotsionaalsete olukordade eest perekonnas vastutavad täiskasvanud.
Teie, kaks täiskasvanut, peaksite käituma nii, et laps tajuks nii teie kahe ühtekuuluvust kui ka seda, et vaatamata sellele uuele ja lapse jaoks justkui ohtlikule kooslusele jääb isa talle kindlasti alles ja lisaks saab ta endale ka uue sõbra teie näol.
Kirja järgi saan aru, et mees on siiski päris mõistlik ja nõus ka teie arvamust ja tundeid kuulama ning mõistma. Ehk peaksite ikka proovima seni rääkida, kui tuleb mõistmine ja kokkulepped. Teie suhet aitaks kaitsta ka see, kui mees saaks paremad kokkulepped lapse emaga. Loomulikult seisab mees lapse eest, kuid sama oluline on tal seista teie suhte eest.
Nii kooselamiseks kui ka lahkuminekuks on vaja kaht inimest. On vaja täiskasvanulikku tarkust, et teie ja teie elukaaslane praeguste eluülesannetega hakkama saaksite. Midagi ületamatut siin kindlasti ei ole. Kui hoolite üksteisest, peate lugu ka üksteise vajadustest ja püüate anda parima kõiges.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!