Minul on probleem 7 aastase poisiga, kes kardab hüsteeriliselt vereproovi võtmist. Terve tema elu jooksul on tal võetud verd sõrmeotsast kokku umbes 10 korda ja veenist 2,5 aastasena ühe korra. Enamuse kordadest neist verevõtmistest oleme olnud sunnitud teda kinni hoidma kuna ta lihtsalt ei taha anda.
Probleem tekkis aga nüüd hiljuti, kui tugeva köha ja kõrge palavikuga arsti külastades tekkis vajadus sõrmest verd anda. Kui ta kuulis sõna "vereproov", läks ta täiesti hüsteeriasse ning ta ei kuulanud ühtegi sõna, mis me abikaasaga talle rääkisime. Ta jooksis minema. Saime ta maja pealt kätte kuid kui püüdsime teda rahustada, hakkas ta meid jalgadega peksma ja küünistama. Kuna saabus meie järjekord, läksime verekabinetti, kus siis poiss kõik inventari laiali peksis. Meid saadeti loomulikult kabinetist välja. Üritasime talle kabinetist kaugemal maha rahunenuna selgitada proovi vajadust aga tema vastus oli EI. Palusime, käskisime, ähvardasime ja ikka EI. Ta nõustus karistust kandma- nädal aega TV, arvuti, telefoni ja PSP-ta + minu ja abikaasa pahameel.
Õnneks haigus möödus suurest hirmust sama päeva õhtul. Ja jälle poisil tarkust üle "näete, ei olnudki vaja vereproovi, et terveks saada".
Läksime, temaga varem kokkuleppinult, verekabinetti, et ehk tore vereproovi võttev tädi näitab meile, kuidas asi käib aga tegelikult ei verd ei võta. Poiss tõmbas juba ukse taga näost valgeks ja hakkas värisema. Ukse taga oli meeldiv vanahärra, kes siis õppematerjalina lasi omal näpud läbi torkida ja õde seletas, et kuidas ja miks aga poiss uksest edasi ei läinud. Sai kaasa ka nn nõela augu tegemiseks aga tema näol oli suur kergendus, kus sealt tulema sai.
Küsimuste peale, et mida ta kardab (nõela, verd, seda et verest tühjaks jookseb), kehitab noormees õlgu.
Mida ma tegema pean? Lähiajal seisab ees vaktsineerimine aga kui ta kuulis, et se sõna sisaldab süsti, siis puges toanurka ja hakkas hüsteeriliselt karjuma. Olen talle enda arust kõike ja ilusti rahulikult seletanud aga ta hirm on liiga suur. Kas ma peaksin psühholoogi poole pöörduma? Või ehk leidub Eestis ka lastega tegelevaid psühhoterapeute?
Suur tänu, kui keegi võtab vaevaks pikk kiri läbi lugeda ja nõu anda.
Ariel
Olete palju vaeva näinud, et poisi hirmu leevendada, kui miski pole aidanud. Igal juhul tasub mõelda sellele, kuidas last aidata, et ta tulevikus sarnaste olukorraga toime tuleks või veelgi enam, et hirm ei kanduks edasi, näiteks kõikidele arstidele või protseduuridele.
Nagu te ka ise tõdete, siis hüsteeriahoos laps ei kuule juttu, ükskõik kui rahulikult ja ilusti te ka räägite. Sel hetkel on ta oma hirmuga nii kipus, et muuks ei ole tal ressurssi. Ta vajab siis vaid rahu ja kindlustunnet, et miski teda ei ähvarda, keegi ei sunni midagi tegema, st pole midagi karta. Rääkimisest, st selgitamisest, veenmisest, protseduuri kirjeldamisest jms. võib olla kasu hetkel, kus laps on rahulikus meeleolus, suudab jutu sisust aru saada ja kaasa mõelda. Abi poleks aga näitkes sellisest rääkimisest, mis on sisult manipuleeriv, mittetõese info kasutamine (vereproovita terveks ei saa), hirmutamine või karistamine, kauplemine (kui nõustud, siis saad uue mängu), lapsele hinnangute andmine (arg, rumal, tita) , riidlemine. Kõik see lisab vaid ärevust juurde ja seejuures kaob lapsel ka usaldus vanema vastu.
Niisiis on mitmeid asju, mida vältida, mõnindaig neist olete seda teiegi kogenud. Kiireid lahendusi juba väljakujunenud hirmule ongi raske leida. Kuid esialgu on oluline ka see, et hirm ei süveneks, ei saaks uusi kinnitusi.
Edasi aga sobiks samm-haaval lähenemine. Hirm ei lähe ära ütlemise peale, vaid tasahaaval kogedes, et asi polegi hirmus ning olukorra üle kontrolli omades. See tähendaks, et teie ei võitle temaga, vaid julgustate ja toetate. Esialgu on vajalik hirmu aktsepteerimine, et poiss kardab süsti ja vereproovi. see tähendaks, et te ei püüa teda ümber veenda, vaid väljendate, et saate aru, et tema jaoks on nii (näiteks aktiivse kuulamise kaudu). Ta peab saama sellest rääkida kartmata kellegi hukkamõistu ega hinnanguid. See on vajalik turvalisuse ja usalduse tekkimiseks. Kui ta ei pea hirmu alla suruma, varjama, kartma karistusi, etteheiteid jms, siis ärevus väheneb ja suureneb tema enda valmisolek olla silmitsi oma hirmuga, see on eelduseks kontrolli tunnetusele. Nagu öeldud, ei toimu kogu protsess kiiresti. Poisile tuleb anda korduvalt teada, et mõistate tema kartust ja teil on hea meel, et te saate sellest rääkida.
Alles siis, kui poiss kogeb mõistmist ja aktsepteerimist, et ta võib, st on „lubatud“ karta süsti, on ta tasapisi nõus näiteks arstimängu mängima, mõnd sarnast asja kodus lähemalt uurima, mis meenutab neid "torkijaid", sarnaseid tegevusi proovima. Samm-haaval lähenemise juurde võib kuuluda seegi, et ta näeb, kuidas keegi teine annab verd või saab süsti. Küllap tekib tal endal küsimusi ja see oleks märk, et ta on valmis arutlema ja vastu võtma selgitusi.
Kui aga siiski poja hirm ei vähene, hoopis süveneb või kandub ka teistesse olukordadesse, või kui näib, et hirm ei taandu piisavalt kiiresti ja on vaja lähiajal teda jälle süstmina viia, siis tasub pöörduda ka psühholoogi poole. Lisan veel, et sobivaid spetsialiste, kes tegelevad hirmude, ärevuse, foobiatega jms leiate ka näiteks www.sensus.ee .
