Minu elu on nii ära mind tüüdanud, et tahaks surra. Kuid ise olen nõrk ja kätt enda külge panna ei suuda. Mida ette võtta ka ei tea. Kõik teeb tuska, mingit rõõmu ei tunne ja abi ka ei oska otsida. Käin küll tööl, kuid palk on väike ja sellega peab hakkama saama koos mehega, kes õnneks sai nüüd lõpuks tööle. Terve elu olen elanud, et teistel oleks hea, aga mina ise??? Nüüd tunnen järjest rohkem kuidas ma pole enda eest hoolitsenud. Olen tühi nagu kott, kühmu vajunud ja mingit elurõõmu pole. Ma isegi ei tea enam millest kõik on alguse saanud. Võib-olla sellest, et elu möödub nii kiiresti aga aega elada ja rõõmu tunda pole olnud. Alati olen tööl käinud, et koolitada ja kasvatada tütart, remontida maja ja maksta makse. Nüüd tunnen, et enam ei taha, ei taha üksi seda koormat kanda, olen väsinud ja tüdinenud. Mehega neid teemasid arutada pole võimalik tema leiab, et kõik on hästi, mis sest, et kümmne aasta jooksul pole me endale kööki kraanikaussi soetada suutnud. Mis sellest, et puude hunnikud seisavad kuuri taga ja ootavad lõikamist ja lõhkumist. Ma ei suuda enam üksi maksta makse ja muretseda igapäeva kulutuste eest ja muidugi tuleb talle veel suitsu ka osta. Ma ei tea miks ma seda kõike teen... Ma tahaks ka osta endale ilusaid riideid, käia hambaarsti juures ja puhata... tunda ennast naisena. Õnneks on nüüd tütar juba omaelu peal ja mina plaanin minna ennast otsima. See on muidugi hetkel veel plaan, sest ma olen nõrk inimene ma ei suuda lahkuda oma kodust jätta maha oma tööd ja vaeva. Siis veel need mõtted, et äkki ma ei saa hakkama jne. Kuid see elu mida ma elan on mind surmani ära väsitanud. Nüüd kus mees sai jälle tööle sagenevad tema napsutamised ja sellega kaasnevad solvangud minu suhtes. Igakord kui ta on purjus ja mind solvab mõtlen ma sellest kuidas ära minna ja jätta kõik maha. Ma ei taha seda elu elada. Kui ta rohkem kodus oleks mees ja võtaks ka vastutust ja pool koormat endale, siis ma mõtleks ehk teisiti... Ah ma ei tea mida ma mõtleks?! Kust saada abi? Raha mul pole, et minna psühholoogi juurde. Palun andke nõu mida teha. Ma ei suuda enam ka raamatuid lugeda, sest on tekkinud keskendumise raskused. Ma lihtsalt tahaks lebada ja mitte midagi teha. Palun aidake!
Olete aastaid olnud suure koorma ja pinge all ja jaks on otsas. Vaatamata sellele, et tütar on nüüd juba suur ja iseseisev, mees töötab ja rahamuret peaks varsti olema vähem, ei tunne te siiski kergendust. Võimalik, et alles nüüd, kui teil on veidi vähem kohustusi ja vastutust, leiate mahti näha, mis teie endaga toimub. Seni ilmselt ainult rügasite päevast päeva, kuid nüüd küsite lõpuks endalt, kuidas edasi. Aga vastuseid ei ole. Võimalik, et see põhiolemuslik küsimus kerkib sedavõrd tõsiselt teie jaoks üldse esimest korda, ajab teid segadusse ja masendusse. Te ei suuda rõõmustada selle üle, et olete nüüd veidi vabam, võiksite olla rohkem enda päralt. Kuigi teate, et enda eest hoolitsemine on vajalik, ei tea te ometi, kuidas seda teha, või ei teagi, mida te õigupoolest vajate. Võimalik koguni, et teil on hirm tuleviku ees. Kui midagi olulist muutma hakkate, siis ei tea ju, mida see kaasa toob. See võib olla keeruline dilemma, kui teate, et samamoodi jätkata ei taha, kuid uutmoodi ei oska ja ei tea, mis üldse oleks. Teadmatus on ju vahel palju hirmutavam, kui olla harjumuspäraselt rahulolematu. Praegu saate vähemalt osaliselt oma pettumust väljendada seda mehe peale kandes.
Tundub, et olete tegemas esimest olulist asja oma elus. Mõtlete enda peale, kes te olete, mida soovite korda saata, mis on teile õigupoolest tähtis ja mida vajate. See on uue selguse ja teadlikkuse protsess, mida olete alustamas. Andke endale aega, kuid mitte minnalaskvalt, vaid teadvustades, mida vajate. Näib nii, et üks võimalus on anda mehele selgelt teada, et te ei kavatse taluda tema solvanguid ja teha ise kõiki majapidamistöid. Samuti on aeg teha selgeks, kuidas teie peres rahaasjade eest vastutust jagada. Tõepoolest, miks te peaksite kõike tegema üksi?! Võib ju ka nii mõelda, et mehel on mugav jätkata teie kulul elamist, vastutust majapidamise eest mitte võtta ja alkoholi nautida, kui teie seda talle võimaldate. Kui teie ei anna selgelt teada, et peate seda ebaõiglaseks ja lubamatuks, siis seiske enda eest.
Kindlasti ei peaks enda eest seismine tähendama aga mehe halvustamist, tema süüdistamist või ähvardamist. Ka tema ei oska teisiti, ka tema jaoks võib olla alkohol vaid põgenemine muredest ja eluga rahulolematuse eitamine. Rääkige temaga avatult, kindlameelselt, aga sõbralikult sellest, millist elu ja suhet tema soovib. Ka tema vajab eelkõige mõistmist ja julgustust oma elu teisiti elada. Töötuks olemine, eesmärkide ja eneseteostuse puudumine võib olla temagi jaoks keeruline küsimus. Veel võib olla talle raske taluda sedagi, et ta tunnetab teie pahameelt, ta ei oska tunda end mehena väärtustatuna või pole kunagi mõelnudki selliste asjade üle, milline võiks olla teistsugune suhe ja elu.
Kui mehega rääkime ei aita ja tema teid ikka halvasti kohtleb, siis mõelge tõsiselt selle üle, kas ikka oleks nii, et te iseseisvalt hakkama ei saa. Ehk polekski see nii hirmutav teha tõsiseid muutusi oma elus. Vaid teie ise vastutate oma vajaduste eest, oma rahulolu eest. Mees on leidnud omamoodi senise eluga (muredega) toimetulekuviisi, kuid see pahandab teid, võimalik, et pole parim ka mehe enda jaoks. Teie olete aga teadlikum probleemist. Seega teie saategi midagi ette võtta.
Kui näib, et iseennast aidata ei ole siiski piisavalt jaksu, siis olenevalt teie elukohast, võib ju olla ka võimalusi saada tasuta psühholoogilist nõustamist. Kui jaks on nii otsas, et miski ei motiveeri tegutsema, ei paku rõõmu, ei jaksa end voodist üles ajada ja nii mitmeid nädalad järjest, siis tasub oma muret kurta ka perearstile, et konsulteerida võimaliku depressiooni ravi. Lisaks sellele ei tasu peljata ka oma mure kurtmist mõnele heale tuttavale, sugulasele või sõbrale, keda usaldate ja ei pea kartma, et ta kurtmist halvustama hakkab. On ju teada, et jagatud mure on poole väiksem ja rääkides võib hakata lihtsalt kergem ning lisaks võite saada häid mõtteid ja inimlikku toetust, mida pole kunagi ülearu palju.
