Olen täiskasvanu (alla 40a.) ja hakkasin poest asju varastama. Olen varastastanud ligi kuu aega ja ma ei ole siiani vahele jäänud, aga tean, et ükskord jään vahele. Viimasel korral varastades nägin juba müüjate kahtlaseid pilke minul, aga õnneks ma seekord veel vahele ei jäänud.
Kunagi, umbes 15 a. tagasi sain hakkama vööra kaardiga maksmisega ja jäin vahele ja sain tingimisi kriminaalkaristuse. Sellest peale olen elanud ausalt kuni praeguseni.
Mis mulle muret teeb on see, et ma kavandan vargusi. Mu peas on praegu pidevalt plaanid, millisesse poodi minna, kuidas asju võtta ja poest välja viia nii, et vahele ei jääks. Ma ei julge poodi minna, sest kardan iseennast, et kui mul võimalus tekib, siis ma lihtsalt varastangi. Ma olen praegu varasatanud ainult riideid enda jaoks ja mõne väikse vidina elektroonikapoest enda jaoks. Ma ei varasta, et asju edasi müüa, aga mõne asja olen varastanud selleks, et oma lähedastele kinkida.
Ma elan välismaal ajutiselt (juba üle aasta ja viimased 2 kuud uues riigis) ja ühtegi sõpra ei ole ja kohalikku keelt ei räägi. Ma ei tööta. Mul on küll igakuine umbes 300EUR sissetulek Eestist, aga rohkem kuskilt raha ei saa. Mul ei ole meest ega lapsi. Hetkel elan armukesena ja ma ei pea maksma elamise eest. Mul on olemas toit ja seega mul nagu elamiskulusid pole.
Ma vihkan seda, et ma varastan. Ma vihkan ennast varastamise pärast. Ma ei taha varasatada. Tahan elada ausalt. Ma ei tea, miks ma varastan.
Käin ka spordiklubis ja kui olen riietusruumis ja keegi on kapi jätnud lukustamata, siis kohe sorin asjades ja otsin raha, mobiiltelefone või muud väärtuslikku. Ma ei julge seepärast spordiklubisse minna, et kardan, et äkki keegi on jälle jätnud riietusruumis kapi lukustamata ja siis ma automaatselt midagi mõtlemata tahan varastada. Tahan midagi leida, et andale saada.
Viimane kord võtsin ühe mobiili, aga õnneks oli mul piisavalt aru peas, et seda siiski mitte koju endaga kaasa võtta. Jätsin selle varastatud mobiili kuskile spordiklubisse, et omanik saaks selle kätte. Ma olin planeerinud, et ma ei hakka enam spordiklubis teiste asjades sorima, aga nii kui kapiukse lahti tegin, et sinna oma asju panna, vaatasid mulle vastu teise inimese asjad ja iPhone. Kõik käis edasi juba imekiirelt.
Ma tean, et teised ei ole süüdi, et ma varastan, aga miks nad jätavad oma asjad niimoodi vedelema, et mul tekiks võimalus ja ahvatlus. Igaüks peab ise kapiukse lukustama tabalukuga, aga mõni ei lukusta kunagi. Olen näinud isegi sülearvutit sedasi kapis vedelemas käekotis, aga õnneks ma seda ära ei võtnud. Ma ostaks igaühele tabaluku, et nad ainult oma asju kappi lukustaksid ja ei jätaks niisama vedelema.
Kuidas ma saan oma mõtlemist muuta, et ma ei planeeriks varastamist? Olen tähele pannud, et nii kui mul tekib mingi negatiivne emotsioon (seoses mehega, kelle armuke olen), siis kohe mõtlen, et nüüd lähen ja võtan poest endale midagi meeleheaks. Vahel pole ma öö läbi magada saanud, sest peas keerlevad ainult plaanid, kuidas järgmisel päeval varastada ja ma ei suuda hommikut ära oodata.
Tean juba, et oma kodupiirkonna poodidest on mul juba ohtlik varastada ja seepärast plaanin sõita naaberilinna eesmärgiga sealsetest ostukeskuse poodidest midagi varastada. Olen enamuse ajast üksi ja kardan, et ükskord ma sõidan naaberilnna varguse eesmärgiga. Rääksin kõigest ka mehele, sest ma tunnen, et ma ei saa üksi hakkama varastamise lõpetamisega. Ta ei saa mind 24h valvata. Kui ta koju oma naise juurde läks, andsin talle kõik oma sularaha ja pangakaardi kaasa, et mul ei oleks võimalus bussiga naaberlinna sõita ja õnneks jalgsi sinna minna ei saa.
Ma nagu tahaksin oma elu hävitada, aga tegelikult ju ma ei taha. Ma tahan elada õnnelikult ja ausalt. Ma soovin, et mu peas lõppeksid varastamise planeerimsie mõtted. Mida ma saan teha enda aitamiseks? Eestisse ma tulla ei plaani, sest mul pole seal midagi ja mul ei ole ka haigekassat ei siin ega ka Eestis.
Ma arvan, et ma olen sedasorti inimene, kes võib sõtluvusse jääda mistahes asjast. Ma ei joo õnneks ja ausalt ma kardan juua, sest arvan, et kui saan joomise maitse suhu, siis võin muutuda alkohoolikuks. Mulle ei meeldi ega maitse alkohol. Õnneks ma ka ei suitseta ega tarvita narkootikume. Samas võin ma lõpmatult istuda internetis või vaadata telekat. Kui ma mingit asja tegema hakkan, siis võin sellesse süveneda jäägitult ja ei suuda lõpetada.
Mul ei ole lähedasi sõpru, sest mul on nii piinlik selle pärast, mida tegin 15 a. tagasi ja ma tunnen, et ma ei väärigi sõru.
Palun aidake mul lõpetada varastamine. Juba nädal tagasi andsin lubaduse, et rohkem ma ei varasta, aga ikka olen terve nädala poes käinud asju võtmas. Loodan, et ma tõesti ei varasta rohkem, aga ma ei ole endas nii kindel.
Olete mures oma sundkäitumise tõttu, milleks on varastamine.
On tõesti nii, et ainult probleemi teadvustamisest ei piisa, siin on vaja kindlasti spetsialisti abi. On vaja uurida, mis on põhjus - teie kirjeldatud käitumine on ikkagi millegi tagajärg. Põhjuste muster võib olla keeruline ja mitmetahuline - inimese psüühika on teatavasti väga keeruline. Teie kirjeldatud käitumine tundub ennasthävitav, nagu te ka ise tõdete. Kas oleks võimalik muuta oma elu samm-sammult nii, et kaoks soov seda hävitada? Kas oleks võimalik leida tegevusi/tööd, mis võiks elule tasapisi teise suuna anda?
Sundmõtted ja -käitumine on üsna levinud häired, kuid ka hästi varjatud: paljud inimesed kannatavad nende all, ent see ei ole teema, millest inimesed julgeksid avameelselt rääkida, seda isegi oma lähiringis (teie siiski rääkisite oma partnerile). Loomulikult on probleem painav, sest vaatamata probleemi teadvustamisele ja püüdele ennast takistada on sellest omal jõul vabaneda keerukas.
Kirjelduse järgi tundub mulle, et peaksite kindlasti pöörduma psühhoterapeudi poole. Vahel on vajalik kombineerida psühhoteraapia ka ravimitega – kuid selle üle otsustab arst. Sundkäitumise problemaatikas peetakse edukaks käitumiskognitiivset ravi (Eestis näiteks http://www.sensus.ee/nk.php). Kui elate võõrsil, siis ehk on keerukas abi otsida, ent ehk on siiski võimalik ka kohapealt otsida psühholoog. Usaldussuhe oma psühholoogiga toetab tervenemist. Koos psühholoogiga on turvaline arutleda oma mõttekäikude üle ja ka võimaluste üle neid muuta. Soovitan teil kindlasti pöörduda spetsialisti poole.
