Poiss just saanud kuueseks. Ema ja isa lahus alates ajast, mil laps 2,5. Ema uue kaaslasega mitu aastat koos, abielus, suhe on rõõmus ja rahulik, tulekul on uus beebi. Laps põhiaja on ema juures, suhtleb tihedalt ka isaga, konkreetset graafikut kokku lepitud ei ole, varem oli suhe umbkaudu 1.5 nädalat emaga, 3-5 päeva (k.a. ööd) isaga. Kui laps avaldab soovi, siis saab isaga alati kokku leppida ja saab temaga suhelda kui isu tuleb. Ema-isa suhted tänaseks normaalsed, laps näeb neid normaalselt läbi saamas/suhtlemas, lapse ees isa kohta midagi iial halba pole öelnud (mida isa emast räägib, ei ole teada). Senini on "jagamine" nii toiminud, nüüd laps järjest sagedamini võtab teema üles, et tema tahab, et ema ja isa elaksid koos. Lapsele on selgitatud, et ema ja isa ei ela enam koos, kuna on väga erinevate huvidega ja tema ei ole siin kuidagi osaline/süüdlane ja on mõlemale väga kallis. Varem tuli lapse kurbus lahkumineku pärast sagedamini esile siis, kui isa juurest tuli, nüüd võtab ka ema juures olles teema tihedamini üles. Tuleb mainida, et viimasel ajal on isa juures viibimist vähem, sest suvel suri ema isa st vanaisa, mis lapse rööpast välja lõi (ise ütleb, et tal on "vanaisa pärast paha olla"), kuigi nad ei olnud väga lähedased, küllap mõjus lähedaste kurbus, laps viibis ka urnimatusel. Peale matuseid on pikalt keeldunud isa juurde minemast, klammerdub ema külge, aga vaikselt olukord paraneb, on nõus taas öö või kaks ka isaga olema. Oleme leinast lapsega rääkinud, vahel ta avaneb, siis olen öelnud, et kõik need tunded ja kurbus jne on normaalsed kui keegi on kallis ja ajaga hakkab kergem jne.
Aga põhiprobleem siiski lapse kurbus lahkumineku üle - "tema elu on nii halb sellest ajast kui ta kolm on ja kui emme ja issi enam koos ei ela". Olen püüdnud rahulikult rääkides välja selgitada, miks see teda kurvaks teeb. Kord ütleb, et tal on issi pärast kurb, et ta on üksi (isal ei ole uut elukaaslast). Olen püüdnud siis rääkida, et issi on suur ja laps ei pea issi pärast muretsema/tema eest vastutama, issi saab hakkama ja issi on väga õnnelik, et tal on poja olemas jne. Mõnikord ütleb laps, et ta tahaks lihtsalt, et igal õhtul ja hommikul oleks emme ja issi mõlemad korraga lihtsalt olemas. Sel juhul ei oska last kuidagi lohutada, ütlen vaid, et ma saan temast aru ja keeruline olukord tõesti. Vahel julgen öelda, et kahjuks midagi muuta ei saa, sest emme on nüüd abielus jne.
Minu küsimus on, kuidas last lohutada ja aidata. Kuigi tunnen lapse ees süüd, olen siiski veendunud, et aastaid tagasi sai tehtud õige otsus ja uues suhtes on võimalik lapsele näidata palju harmoonilisemat ja paremini toimivat peresuhet / olulisemaid eluväärtusi. Kuidas aga kogu olukord lapsele võimalikult valutuks muuta, kuidas teda tema tunnetes toetada, et vanemate suhete purunemisest ei saaks tema jaoks elukestvat taaka?
Laps ise on introvertne, samas tundlik ja hea südamega. Räägib oma mõtetest ja tunnetest harva, samas oskab siis üllatavalt hästi neid sõnastada.
Aitäh põhjaliku ja avatud kirja eest! Teie küsimus on selles, et kuidas aidata oma nukrutsevat last. Saan aru, et olete seni teinud palju teadlikke valikuid, kuidas oma last toetada. Teil on lapse isaga hästi lõpetatud paarisuhe, mis väljendub selles, et saate omavahel rääkida nii, et ei teki emotsionaalseid negatiivseid reageeringuid. Vanemlikul tasandil teie suhe jätkub ja toimib kenasti. Uues suhtes on hea ja rahulik õhkkond, mis on kindlasti lapse arengule väga oluline. Olete ka teadlikult kinnitanud lapsele, et tema ei ole süüdi lahkuminekus – süü endale võtmine on selles vanuses lastele tõesti väga tavaline ja muserdav. Tundub, et vastutuse teema on teie peres ka hästi paigas – saate aru, et oma elu ei saa lapse järgi sättida ja lahkuminek oli teie jaoks õige otsus ning samal ajal oskate märgata lapse emotsioone seoses teie otsusega ning soovite teda toetada.
Olete oma last lohutanud, selgitanud talle asjaolusid ja normaliseerinud tundeid, mis kallite inimeste kaotusega paratamatult tekivad. Need tegevused mõjuvad toetavalt, kuid siin on üks oluline nõks. Need võivad suhtlemist takistada, kui neile ei eelne põhjalikku aktiivset kuulamist. Teie kirjast jäi mulje, et aktiivset kuulamist te ei ole teinud. Kui lapsele anda selgitusi ja lohutada, siis ei saa tema sees olevad tunded tegelikult välja tulla ning jäävad hinge kuhjuma. Lisaks võib lapsel tekkida tunne, et ta tunneb valesti ning samuti sel juhul võib saada kannatada eneseusaldus.
Kui laps väljendab oma kurbust mingil viisil, siis võib lihtsalt panna kõrvale kõik oma mõtted ja teha lapse kogemusele ruumi. Selleks peab olema muidugi sobiv koht, sest aktiivseks kuulamiseks on vaja aega ja rahulikku õhkkonda. Lapse öeldut võib ümber sõnastada („Sa tunned, et sinu elu on halb…“), mille peale lapse seda kinnitab või täpsustab. Võib võtta lihtsalt aega vaadata ja tunnetada empaatiliselt last. Hea oleks peegeldada ka lapse tundeid („sa oled vist päris kurb selle pärast“), mida ta ise veel ei sõnasta. Vanem võib tunnete peegeldamisel ka eksida ja sellest ei ole midagi, sest siis lihtsalt laps ütleb midagi sellist: „Ei, ma ei tunne seda, vaid mul on hoopis sellest kahju…“. Seejärel saab ema jälle ümber sõnastada („aaa, sul on kahju sellest, et sa ei saa nüüd….“). Selline kuulamine ilma küsimusteta ja ainult peegeldades ning ümber sõnastades ning täielikult lapse jaoks kohal olles aitab lapsel avaneda tavaliselt palju paremini, kui küsimusi esitades. Aktiivse kuulamise juurde tasub tulla alati kui lapsel on tugevad tunded ja kui vanemal on sel hetkel võimlik oma pea tühjaks teha ja aega võtta, et lapse tunnetele ruumi teha.
Kuulamise käigus ei ole eesmärk jõuda lahenduseni. Kui laps tunneb, et teda mõistetakse, siis hakkab ta ka ise ennast paremini mõistma. Kui laps hakkab rohkem mõistma, mis tema sees toimub, siis tekivad tal ka ideed, millised lahendused võiksid olla abiks, kuid sellega ei pea kiirustama. Nagu te ise ka ütlesite, et tundeid on normaalne tunda ja see ei ole ohtlik. Laps võib hakata kuulamise tagajärjel ise selgitusi küsima või paluma lohutust ja siis võib neid talle pakkuda. Kuulamine pakub lapsele võimaluse oma emotsioonidega ise hakkama saada ja õppida neid ise juhtima. Kui vanem võtab aega, et lapse emotsioonidele ruumi teha, siis see ongi lapsele kogemus, et tunded on normaalsed. Ja kogemus on alati mõjuvam info, kui teadmine, mida sõnadega saab öelda.
Seega, kui näete, et lapsel on jälle kurbus peal, siis looge ilma otseste küsimusteta lapsele võimalus väljendada seda, mis ta mõtleb, tunneb ja vajab. Kuulates võivad positiivsed muutused tekkida väga kiiresti ja samas on sellest kasu ka siis, kui esialgu ei paista kasu olevat. Laps võib uute mõteteni jõuda ka mõned päevad hiljem. Võite usaldada, et vanade mõtete ja tunnete väljendamine aitab tekkida uutel ja loovamatel mõtetel ja tunnetel. Lapsed õpivad elus ette tulevate pettumustega paremini toimetulema siis, kui neil on võimalik kurvastada. Mida rohkem tuleb kurbus turvalises ja armastavas õhkkonnas nähtavale, seda väiksemaks muutub selle mõju ja võimalikud haavad.
Kuulamise kohta saate huvi korral lugeda kahest heast raamatust:
• Thomas Gordoni „Tark lapsevanem“
• Adele Faber ja Elaine Mazlish „Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid“
Mõlemad raamatud on saadaval ka www.print.ee
