Minul on 5-aastane tütar. Eelmine aasta oktoobris läksime lapse isaga lahku.Kolisin omaette elama.Ja laps jäi meile jagada nädal ja nädal.Samal ajal oli mul juba keegi teine.Nyydseks elan selle teise mehega koos ja meil on perre tulemas kohe kohe beebi. Tütar on olnud natukene armukade aga vaatamata sellele on koik hästi läinud.Siis kui kolisime minu uue elukaaslase juurde,hakkasid asjad natukene keerulisemaks muutuma.Tüdrukule ei meeldinud,kui me kallistasime,ta tuli alati vahele ja minu elukaaslasele ei vastanud alati.Kuid aja peale on ka see paremaks läinud,muidugi mitte palju aga siiski.Tegime korteris suure remondi,lapsel oma tuba ja minu uus elukaaslane yritab lapsele vaikselt läheneda.Kui mina ei ole lähedal,siis on neil suurepärane läbisaamine.
Rääkisin tütrele paar kuud tagasi,et temast saab suur õde.Ja see uudis tegi teda väga rõõmsaks.Ta muust ei räägigi,ootab juba beebit.
Nüüd aga yhel päeval tekkisid meil probleemid lasteaias.Ta on alati lasteaias heameelega käinud ja tal alati sõpru,kõik tahavad temaga mängida.Kuna ta on seltsiv ja heatahtlik,sõbralik,alati rõõmsameelne.
Kuna ise jäin nyyd emapuhkusele,sisi otsustasime lapseisaga.Et see nädal,kui laps isa juures,siis isa viib ta lasteaeda ja kui ta minuga,siis on kodune.Paar nädalat saime käidud niimodi.Siis aga isa kolis.Ta kolis meie vanast kodust ära majja ja linnast välja.Ja siis kui lapse kord oli isa juurde minna,hakkas ta nutma ja palus et kas ta voib minu juurde jääda.Isa viis teda alati varakult lasteaeda ja laps kurtis mulle,et ta ei suuda ärgata nii vara. Ok,saime ka selle asja lahendatud.Et laps kohtub isaga vaid nädalavahetuseti. Ja nädala sees on ta Minuga.Ühel päeval ytles ta mulle,et emme ma ei taha lasteaeda minna ja hakkas nutma.Ma selgitasin,et ta peab lasteaias käima,et ei saa ainult koguaeg kodus olla,seal on tal ju sõbrad ja teevad põnevaid asju.Nii otsustasingi ta lasteaeda viia.Esmaspäevast-neljapäevani ja lyhemad päevad.Aga ikka midagi ei aita.Viin lapse lasteaeda ja ennem kui oleme värvavast sisse astunud hakkab ta juba nutma Olen temaga rääkinud,et mis on tema põhjuseks,miks ta nutab lasteaias ja päevas nii mitu korda.Siis selle peale saan vastuse,et äkki ma unustan ta lasteaeda,et äkki ma ei tulegi järgi. Olen öelnud talle,et seda ma ei tee,kuna tema mulel kõige tähtssam.Ja üleüldse kui me kuskil käime on ta minus nii kinni.Ma ei tohi isegi teise tuppa minan Saan aru,et muutuseid on tema elus olnud selle viie aasta peale palju.Kolimisi eestis olnud 3 korda.Peale seda kui ta oli kahene kolisime me välismaale,siin hakkas ta lasteaias käima mis läks päris ilusti ja nyyd siis,et tema isaga läksime lahku.Ja et mul uus elukaaslane ja perre syndimas beebi ja tal uus kodu.
Palun andke nõu,mida ma tegema peaksin väi kuidas käituma,selles olukorras.Ei taha teda ära poputada aga ei taha,et ta ka ei tunneks end yksinda,et teda on maha jäetud!!!
Kirjutate isegi, et tütre elus on viimasel ajal toimunud palju muudatusi. Aastaga on kõik muutunud: lapsel uus elukoht, lahkumine isa juurest, isal uus elukoht, uus elukaaslane emal, emal järgmine laps tulekul. Seega on kurbuseks ja ebakindluseks tõesti põhjust.
Olete leidnud vajalikud sõnad, et ta on Teile kõige tähtsam. Seda tahab ta kuulda ikka ja jälle. Tema klammerdumine on ka mõistetav, stabiilsust tundub talle ehk hetkel elus vähe olevat, ta püüab kinni hoida ainukesest „muutumatust asjaolust“ - emast.
Tahate toimida nii, et laps ei tunneks end üksikuna ja mahajäetuna. Kindlasti teate, et lapsele on tähtis tema vanemate omavaheline suhe. Teie kirjast jääb mulje, et olete suutnud lapse isaga head ja asjalikud suhted säilitada, mulle see meeldib.
Teil on õigus, et 5-aastaselt ei tasu lasteaiast puududa, alusharidusel on oma loogika ja süsteem, parem on olla kohal ja õppida läbi mängu professionaalide juhendamisel. See, mida Teie saate teha, on peegeldada lapse hirmu, andmaks talle mõista, et tema tunded on arusaadavad ja vastuvõetavad. „Sul on hirm, et jätan su lasteaeda, ega tulegi järel, see on vist päris paha tunne.“ Või umbes nii. Lisada võiks: „Ma saan sulle kindlalt lubada, et tulen kell .....“ Kui järele lähete, tasub ehk koos ka kella vaadata. Tasapisi lapse kindlus kasvab ja probleemid lasteaiaga langevad ära.
Ühele ohule tahaksin Teie tähelepanu pöörata, nimelt see „suureks õeks“ saamine pole sugugi lihtne. Isegi oma vanematega stabiilselt koos elavad lapsed kannatavad pere suurenedes armukadeduse all. See lihtsalt on nii, me kõik, ka täiskasvanud kardame muutusi ja vajame aega nendega harjumiseks. Kindlasti tasub meeles pidada, et ka esimene laps vajab beebi tulles endiselt ja ehk isegi rohkem personaalset talle pühendatud aega, seda nimetatakse „sina/mina ajaks“. Selle aja võtmine tasub end igati ära, aitamaks säilitada ja süvendada lähedust teie vahel.Vanemaks õeks saamine ei tähenda suureks saamist, kahjuks vanemad eksivad selle tõe vastu liiga tihti.
Seoses hirmuga lapse ära poputamise ees tahan kinnitada ema, vanaema, koolitaja ja nõustaja kogemuse alusel, et see oht on meie kultuuriruumis peaaegu olematu. Armastuse, soojuse ja valmidusega last mõista ei saa ülepakkuda.