Tere! Olen olnud mehega koos 7 aastat, kasvatame ühist last, 4a poissi. Viimase aastaga hakkas tekkima suhtesse järjest nii palju pingeid mida enam lahendada ei osanud, toimus pidev riidlemine, vaidlemine ja otsustasime möödunud suvel, augustis lahku minna. Poiss veedab nädala minuga ja nädala oma isaga. Hetkel tundub selline süsteem poisile sobivat, lõpuks näeb poiss, et tema isa oskab ka lapsega mängida ja tegeleda...varem tegin kõiki asju mina ning ema ja isa ei vaidle enam pidevalt. Siiralt hea meel sellepärast! Nüüdseks on minu kõrvale tekkinud uus inimene, kellega oleme küll vähe tuttavad aga tunneme sisimas, et oleme teineteise jaoks loodud. Temal on samuti laps, tüdruk 5a. Ning tema veedab ka lapsega 1 nädala ja teise nädala on tüdruk oma emaga. Minu mure siit algabki...Hetkel õpetan oma lapsele, et isal on oma kodu ja emal on oma kodu. Poiss harjub...aga mina tahaksin kolida kokku uue mehega. Millal oleks selleks õige aeg? Uue mehe lapsega saab mu poeg suurepäraselt läbi. Ja ma ei tea, kas on õigem kohe harjutada poeg elama sedasi, et kui on emme nädal- siis emme kodu on seal kus on uus mees ja sama vana tüdruk? Või tasuks harjutada sedasi, et emme kodus elab emme üksinda ja issi kodus elab issi üksinda? Hetkel prioriteet nr.1 on mulle mu poeg ja see, et ta lahkuminekut võimalikult turvaliselt võtaks. Ta teab, et saab igal hetkel helistada oma isale. Mina tunnen ennast suurepäraselt ja olen sisimas valmis liikuma edasi uue mehega kokku elama. Aga kuidas oleks parim mu pojale? Olen ta käest küsinud, et kas ta tahab magada emme kodus või jääme uue mehe juurde magama. Tihtipeale vastab ta, et tahab emme koju. Kas sellepärast, et uue mehe kodus on veel teinegi laps ja poiss ei saa kogu tähelepanu endale? Või siis tunnetab ta trotsi, et emmel on kõrvale tekkinud keegi teine, kes pole tema issi... Tahaksin käituda õigesti! JA olen valmis elama nädala, kui laps on minuga, kuskil mujal- kus olemegi kahekesti. Aga elu läheb edasi ja ühel hetkel peab laps saama aru, et emmel ongi uus mees kõrval. Vastuse eest väga tänulik....
Te hoolite väga oma lapse heaolust ning soovite, et lahkuminek võimalikult vähe traumeeriks last. Näete, et lapsele on seni hästi mõjunud see, et saab nüüd rohkem mõlema vanema tähelepanu ja hoolt ning ei näe enam pealt tülisid. Muret tekitab aga võimalik uus kooselu ja selle mõju lapsele.
Üldiselt võibki öelda, et last mõjutab alati see, kui tema vanemad lahutavad. Seega teie mure on igati mõistetav. Tülid mõjuvad lapsele halvasti vaid juhul, kui need ei lõpe mõlema poole jaoks sobiva lahendusega ning kui laps ei näe leppimisi. Saan aru, et teie lahkumineku põhjus oligi see, et tülid ei lõppenud enam lahendustega. Teie küsimus oli, et kuidas teha lapsele sobivat otsust. See, kuidas lapsele lahutus ja vanemate uute partnerite/abikaasadega kooselu mõjub, sõltub aga mitmetest asjadest.
Esiteks on oluline, et laps saaks tunda erinevaid tundeid oma mõlema vanema suhtes. Tal võiks olla õigus armastada, rõõmustada, olla kurb, pahane, tunda hirmu, armukadedust ja igatsust. Lapsel peaks olema võimalus küsida ja saada eakohaseid vastuseid. Vanemad peaksid ka ise märkama lapse tuju või käitumise muutusi ning leidma sel juhul sobivaid võimalusi, kuidas lapse turvatunnet tugevdada.
Teiseks vajab laps selgeid piire, kokkuleppeid – ta peaks teadma ette, mis hakkab toimuma kus ja millal. Ettearvatavus loob turvatunde. Turvatunde loob ka see, kui laps näeb, et vanemad on piisavalt rahul, neil on oma isiklik elu ja neil jätkub energiat lapse jaoks kohal olla.
Kolmandaks on oluline, et täiskasvanute otsustesse ei haarataks lapsi. Lapsi on oluline kuulata ja arvestada nende vajadustega, kuid otsuste eest võtavad vastutuse täiskasvanud.
Seega, võite endalt küsida mõned küsimused, et saada selgust ja kindlust oma otsusele. Kas te tunnete, et olete valmis uueks kooseluks? Kas te ei vaja enam aega, et lõpetada enda jaoks emotsionaalselt eelmine suhe? Kas teie suhe lapse isaga on piisavalt lõppenud ega tekita teis kummaski ärevaid emotsioone enam? Paarisuhet võib pidada lõppenuks, kui saate lapsevanematena suhelda isiklikult ja neutraalset ega koge, et möödunud võimuvõitlused või tülid segaksid teid lapsevanematena koostööd tegemast. Kui tunnete, et olete uueks suhteks isiklikul valmis, siis on see teie ja uue partneri otsus.
Lapsed reageerivad vanemate kahtlustele. Kui vanem on rahul ja kindel oma otsuses ning lapse tunnetest ja vajadustest hoolitakse, siis lepib ka laps kiiremini uue olukorraga. On oluline ka see, et lapse jaoks oleks selge, et tema vanemad jäävad tema vanemateks – see on miski, mis ei muutu. Uute partnerite roll ei ole võtta vanemlikku vastutust, sest see tekitab tavaliselt vaid segadust ja trotsi. Uued partnerid saavad olla lastekasvatamisel abiks vaid sellega, et toetavad emotsionaalselt ja muul viisil lapse päris vanemat.
Lapsed vajavad, et nende vanemad oleksid rõõmsad, et neil oleks piisavalt energiat ja nad jaksaksid laste jaoks emotsionaalselt kohal olla. Kui uus paarisuhe toetab kõike seda, siis on see lapse arengule tõenäoliselt ka kasuks. Oluline, et kodus oleks ruumi lapse tunnetele, mõtetele ja vajadustele. Laps ei pruugi ema uue parteri suhtes tunda sama sooje tundeid, kui ema ning see võiks olla lubatud. Kui kodus on avatud õhkkond ning laps tunneb, et ta on oluline, siis ta suudab kergemini leppida ka asjadega, mis talle nii väga ei pruugi meeldida, kuid mis täiskasvanutele on tähtis.
Võite lugeda ka vastust kirjale „kärgperre sünnib beebi“. Selles puudutasin sarnast teemat pisut erineva nurga alt. Kui tekib veel küsimusi, siis olete teretulnud jälle küsima ja jagama ka oma kogemusi. Raamatusoovituseks pakun Philip M. Stahl’i raamatu „Lastekasvatus pärast lahutust“.
