Ei tea kuidas olukorda paremini kontrollida. Laps vahel ütleb, et tal on paha olla ja kõht valutab, kuid palavikku ei ole. Tõin ta koolist koju ja ütlesin et ta puhkaks, aga siis ütles et ta tahaks multikaid vaadata, ma seda tal teha ei lasknud, sest lootsin, et kui tukkuma jääb, siis võib igasugune kehv enesetunne üle minna. Natukese aja pärast peale seda tuli ja küsis midagi näksida. Mulle tundub, et laps ei ole üldsegi tegelikult haige. Koolis tundub tal ka kõik korras olevat. Õpetajad ütlevad, et kõik on korras, kui vaid et kurdab kõhuvalu. See ei ole erimene kord ja eelmistel kordadel käisin ka arstil, kus öeldi, et lapsega on kõik korras.
Järeldan, et asi on siiski selles, et haigus on külge mõeldud. Kuid kuidas peaksin ma käituma eeskujuliku ja hea vanemana, et teda mitte traumeerida, kuid, et ta saaks aru, et sedasi ei tehta. Ma ei saa teda ju milleskis süüdistada, kui mul ei ole röntgenpilku mis näitab tema kõhu kohal naerusuud.
Kuidas on õigem käituda?
Teise inimese sisse tõesti ei näe ja alusetutest süüdiastustest ei saa midagi hullemat olla. Fakt on ainult see, et laps tahab koolist ära koju. Selleks peab põhjus olema. Ainuke võimalus selleni jõuda on lapse aktiivselt kuulamine.
Sissejuhatuseks võite teada enda tunnetest. Nt. „Kaebasib kõhuvalu ja halba enesetunnet, tõin su koolist ära, aga näen sind praegu toimimas tervena, oled valmis multikateks ja isu on ka. Ma tunnen nagu oleksin terve lapse tundidest kõrvaldanud. Päris ebameeldiv.“ Edasi on vaja tähelepanelikult kuulata ja sõnastada lapse öeldu tagasi. Laps võib kinnitada, et koolis oli tõesti päris halb olla, aga nüüd läks üle, vms. Järk järgult lapse öeldut ümber sõnastades ja täpsustade, võite jõuda halva enesetunde algpõhjuseni.
Kindel on see, et lapse iga tegevuse taha on mingi vajadus. Vahest võib laps seda selgelt isegi mitte teadvustada. Kas koolis on midagi, mis on hirmutav, ebameeldiv vms., või tahab ta saada enam tähelepanu Teilt, või veel midagi. Aktiivse kuulamise kaudu saab asi selgemaks. Kui Te pole sellist kuulamistehnikat õppinud, siis on ehk võimalik kasutada spetsialisti abi. Kui koolis on psühholoog olemas, saate tamaga konsulteerida, see oleks kõige lihtsam. Muidugi leiab elukoha läheduses praktiseerivate psühholoogide kontakte ka internetist.
Hea vanemana usaldate oma last ja otsite talle abi.
