Mehel on endisest suhtest 3. a laps. Ta saab last tavaliselt mõnel nädalavahetusel kuus. Laps magab meie vahel ja tal tal pole ka oma tuba, kuigi võimalus selleks oleks. Olen vihjanud, kuid ettekäändeid on mitmeid toodud. Esiteks, et võimalik tuba asub meie magamistoast liiga kaugel, laps võib seal voodist maha kukkuda ja niikuinii ta sinna magama ei jääks. Teisks, et laps on nii vähe meie juures ja ta on nii väike, et siis võib meie vahel magada küll. Kolmandaks, et praegu pole mõtet hakata lapsetuba tegema, et kui kooli läheb tuleb jälle ümber teha. Kuid mis ta siis mõtleb, et magabki seni meie vahel, kuni kooli läheb?! Minu meelest see õige pole, lapsel peaks olema oma tuba ja voodi, ükskõik siis kui vähe ta oma isa kodus on. Lapse vastu mul midagi pole, kuid sooviks nädalavahetustel ikkagi korralikult välja puhata uueks nädalaks, laps aga tihti sipleb voodis.
Lisaks sellele läheb laps magama alles samal kellaajal mis meie, ehk siis 11-12 õhtu, see vist mingi nüüdisaja värk, et lapsed ei pea õhtul kell 10 voodis olema?! Eks tõesti ta on suhteliselt vähe meie juures, kuid kas see on vabanduseks?!
Kuidas mehele seda selgeks teha?
Lisaks sellele on lapsel viimase paari kuu jooksul tekkinud minu vastu armukadedus. Ta muudkui ütleb, et "Sina ei tohi" ja "Sina ei tee" jne, et isa ainult nagu võib... Ta käitub vahepeal päris õelalt, senini ma pigem eemaldusin lapsest ja mehest mõlemast, kui ta virisema hakkas, ning tegin oma toimetusi. Viimane kord aga kui tal nö õeluse uss sisse tuli selgitasin talle, et peame sõbralikult läbi saama ja nii teha ei tohi. Kuidas aga oleks õige käituda, endal lastega kogemused puuduvad ja tahaks hästi läbi saada, kuid see tundub suht võimatu. Saan aru, et laps näeb isa vähe ja arvab, et ma olen talle konkurediks, kuigi ma tegelt ju ei ole. Ei julge üldse pahandada ka, kuna pole ju minu laps.
Kindlasti ei ole lihtne võtta omaks last mehe endisest suhtest, seetõttu oli meeldiv lugeda, et teie tunded lapse vastu on sõbralikud ja soosite tema kontakte oma isaga.
Murelikuks teeb teid asjaolu, et kui laps paar korda kuus teie kodus on, magab ta teiega ühes voodis.
Teie arusaam on, et kuna on olemas ka tuba, mida saaks lapse vajaduste järgi sisustad ning oleks vaid tema päralt - võiks kolmeaastane seal magada. Lisaks ei saa te lapsega ühes voodis magades välja puhata ja tunnete end seetõttu häirituna.
Teie mees ei mõista teie seisukohti ning põhjendab lapse magamist enda juures mitme asjaoluga - turvalisus, praktilisus ning lähedusvajadus (ta on veel nii väike ja käib meil nii harva).
Nii teie kui teie mehe arusaamad , seisukohad ja vajadused on võrdselt olulised ning et tekkinud olukorda rahumeelselt ja kõigile rahuldustpakkuval viisil lahendada, võiksite mureteemat käsitleda ikkagi enda vajadusest lähtuvalt, partnerit koostööle kutsudes: "Mul on mure ja tahaksin seda sinuga jagada. Loodan, et leiame koos sellele parima lahenduse- nii et sina oleksid rahul ja ka mina oleksin rahul." Süüdistamata ja etteheiteid tegemata rääkige oma partnerile, mis teile muret teeb. Rääkige läbi iseenda, ehk mina-keelt kasutades - mis teid häirib , näiteks"Olen kolmekesi voodit jagades olnud kaks ööd magamata", millist kahju te sellest saate ("Seepärast olen algavaks töönadalaks välja puhkamata" ning kuidas te end seetõttu tunnete ("ja see tõesti häirib ja pahandab mind").
Võiksite enne vestlust kokku leppida, et see, kes muret kuulab, ei pea end kaitsma, õigustama ega vasturünnakule asuma, - selle asemel sõnastab ta ümber, mida kuulis teid ütlevat (see aitab teil aru saada, kas ta mõistis teie öeldut või peate seda täpsustama) ja sellisel viisil räägite niikaua, kuni teie partner teid tõeliselt mõistab. Siis on tema kord rääkida, mis on tema arusaamad antud küsimuses - ning teie vaid sõnastate kuuldu ümber (ei lükka ümber, ei vaidlusta) - asja mõte on, et te mõistaksite teineteist.
Teist inimest tõeliselt kuulates saame teda aidata ning võimalik, et lähenevad ka enne erinevad arusaamad. Lisaks aitab sellisel moel suhtlemine keerulistest teemadest rahulikult/rahulikumalt rääkida.
Kirjutate, et viimase paari kuu jooksul on laps teie suhtes väljendanud armukadesdust ning selgitate kenasti, et mõistate kolmeaastase lapse reaktsioone. Samas tunnete end segaduses, kuidas käituda ning nimetate, et ei julge temaga pahandada.
Pahandama ei peagi!
Samamoodi kui oma mehega tundlikest teemadest rääkida, ehk mina-keeles, saate ka lapsega kõneleda olulistest asjadest, mis teile tema käitumises muret teevad ja teile vastuvõetamatud on. Olge aus ja ehe ning rääkige lihtsate sõnadega. Lapsega rääkides kükitage tema kõrgusele või istuge koos toolidel (ei räägi ülevalt alla). Kui ütlete, et laps ei tohi midagi teha/ütelda, - siis kindlasti ka põhjendage ja vajadusel/võimalusel lisage, millist käitumist te ootate.
Loodetavasti saate rahulikuks jäädes ja avatud viisil suheldes nii mehe kui tema lapsega oma erimeelsused lahendatud!
"Olen kolmekesi voodit jagades olnud kaks ööd magamata", millist kahju te sellest saate ("Seepärast olen algavaks töönadalaks välja puhkamata" ning kuidas te end seetõttu tunnete ("ja see tõesti häirib ja pahandab mind").