Tere,
Mul on 3a poeg, kes käitub kodus suhteliselt agresiivselt. Pidevalt midagi ei meeldi või ei taha teha asju. Kisab ja röögib täiesti mõtetult või loobib asju laiali. Vahel on raske aru saada, mis talle stressi tekitas ja kui küsida miks, siis ta ei oska vastata (võibolla ei tea isegi).
Samas lasteaias kus ta käib, kiidetakse, et nii hea laps. Oleks kõik lapsed sellised. Rahulik ja ütleb kui midagi soovib (a la pissile) isegi jagab asju. Ja laps on käinud 2 erinevas lasteaias-sõimes alates 2 aastasest alates (käib 3 päeva nadalas).
Kuidas toimida nende vihapursetega ja kisamisega? Kas pöörduda lastepsühholoogi poole? Ei oska ennast ega last kuidagi aidata enam.
Lugupidamisega,
Mari
Olete ilmselt segaduses, kui saate lasteaiast poisi kohta kiidusõnu ja kodus näete sootuks teistsugust käitumist. See on tuttav olukord paljudele vanematele. Keeruline on kirja põhjal aga oleteda, mis poisi vihapurskeid esile kutsub, kuid ilmselgelt on tema jaoks midagi sedavõrd pingeid tekitav. Agressivsust võib tõlkida ümber kui halba enesetunnet, on midagi, mida on tal raske taluda, on hirmutav, ebakindlust tekitav, mingil viisil ohtlik. Lapsed ei oska enamasti ise seda seletada, sageli ka suured mitte, seda enam 3-aastane, kelle eneseväljendus ei ole veel piisavalt hea. Seetõttu ei aita ka selgust luua „miks“-küsimused. Võite aga proovida aidata tal end väljendada nii, et püüate oletada, st peegeldada, kuidas te temast aru saate. Nt kui ta loobib asju laiali, ei taha mõnd asja teha vms. siis öelda näiteks: „sa oled pettunud, et ei saanud .... “. Seepeale saab ta ise sõnades väljendada, täpsustada, mis tema sees toimub. Seega saaksite teda aktiivselt kuulates aidata tal oma emotsioonidega toime tulla, mis tähendab, et agressiivne käitumine asendub verbaalse väljendusega. Teie roll oleks teda mõista, aktsepteerida tema tundeid, mitte süüdistada ega hukka mõista. Aktiivne kuulame, st tema mõistmine, ei tähenda nõustumist, et ta siis saab alati seda, mida tahab. Oluline on, et ta kogeb, et ema on rahulik, turvaline ja ei karista teda tema tunnete eest.
Võib olla on teile abiks mõelda, kas on midagi, mis on poisi jaoks olnud viimasel ajal muutunud ja sedavõrd raske taluda. Mis ajast need vihapursked on alanud või süvenenud, mis samal ajal teie pere igapäeva elus veel on muutunud? Mis olukordades, mis perioodidel on neid rohkem ja millal vähem? Mis on aidanud agressivsust leevendada ja mis on süvendanud? Võib olla saate endale mõni abistava seletuse ja püüda mõelda, mida saate teha. Kindlsti on abiks, kui poisi elukorraldus oleks kindlas rütmis, st ta vajab stabiilsust, rahulikku ja pingevaba keskkonda. Veel püüdke vältida ise karistusi, tema halvusamist, sildistamist ja rohkem kujundada olukordi, kus poiss end rahulikult ja rõõmsana tunneb. Kindlasti vajab ta rohkelt füüsilist lähedust, tunnustust, positiivseid elamusi, seega võimalikult palju kõike seda, mis aitab kaasa heale enesetundele. Sel juhul ei pea ta end kaitsma agressiivsusega.
3-aastaste puhul on üsna tavaline, et neil esineb nn jonnihooge, nad kogevad keerulisi vastuolulisi tundeid ega oska nendega toime tulla. Vanemad peavad olema sel ajal sageli raudsete närvidega ja mõjuma lapsele turvaliselt ja rahustavalt. See aga ei tähenda, et kõik on lubatud ja piire pole. Ka piire saab seada kindlalt ja sõbralikult.
Kuna laps käitub üsna erinevalt kodus ja lasteaias (võimalik, et seal on kindlalt reeglid ja piirid paigas), siis ei ole põhjust arvata, et oleks tegemist psüühikahäirega. Kui lapsel oleks midagi „viga“, siis probleemne käitumine avalduks erinevates olukordades, erinevate inimestega ja pikema aja jooksul.
Siiski, kui olete ikkagi nõutu ja tunnete, et vajate spetsialisti abi, siis kindlsti tasub ka pöörduda psühholoogi poole. Meie kodulehelt võite leida ka sobivat kirjandust, kuidas seada piire, kuidas last kuulata, lapse jonni tähendustest jne. Soovin teile kannatlikku meelt ja rõõmsaid koosolemisi pojaga.
