Tere! Olen 25-aastane naisterahvas. Mu elukaaslane on 33- aastane. Meie perre kuulub ka mehe varasemast abielust tütar, kes on 12- aastane.
Meie pere on olnud koos 1,5 aastat.
Meie lapse ema jättis nad maha, kui laps oli 4 aastane. Alguses kohtus ta lapsega ja võttis lapse enda juurde mõneks ajaks. Aja vältel jäi seda aina vähemaks, kuni ema kolis Inglismaale elama. Pärast seda on ema käinud kord aastas Eestis ja interneti teel lapsega suhelnud. Eestisse tulles on nad muidugi alati kohtunud. Interneti teel suhtlemine on korrapäratu ja vahel suheldakse rohkem, siis jälle vähem. Suhtlemine käib veebikaamera teel Msnis või siis kirjutamise teel Skype´s. Mõnikord on ema kadunud kuu aega, siis jälle ilmub silmapiirile.
Lahkuminek leidis aset, kuna naine pettis ja siis otsustas lahkuda. Tänu vanavanematele (mehepoolsed) ja mu elukaaslasele on tüdrukust kasvanud väga asjalik ning tore-armas tüdruk. Muidugi on raskeid hetki, sest vahetevahel muutub tüdruk kurvaks ja küsib meilt, miks ta ema ta maha jättis. Talle on seda selgitatud ja oleme isegi psühholoogi juures käinud.
Meie oleme siiamaani üritanud talle võimalikult palju tähelepanu ja hoolitsust-armastust jagada. Samuti seda teadmist, et ta võib meile kõigest ja kõigist mõtetest rääkida. Tundub, et see, mida meie teeme mõjub lapsele hästi. Samas on see teine pool (mis vahetevahel on ja siis jälle ära kaob) pidevalt nagu vastu töötamas sellele, mida me oleme saavutanud.
Minu küsimus on see, et kuidas toetada oma last parimal moel. Kuidas valmistada teda ette emaga kohtumiseks ja kuidas teda sellelt sageduselt meie rütmi tagasi saada? Mida peaks tegema, et ise selles keerulises olukorras nö. mõistuse juurde jääda?
Olen noor ja mul on tüdrukuga väike vanusevahe. Saame väga hästi läbi ja ta kuulab mu sõna. Samas on minu jaoks emotsionaalselt tegu keerulise olukorraga.
Olen üritanud säilitada positiivset suhtumist tema ema suhtes. Oma sisemuses mõtlen ma, kuidas küll see inimene elada ja magada saab, kui ta laps on siin, Eestis. Mida küll mõtleb ta, kui ta kaob ära kuudeks ja siis jälle ilmub välja? Kas ta küll ei mõtle, mida ta oma lapsele teeb? Minu jaoks on kohati arusaamatu see, et laps üldse temaga suhelda tahab (jah, kuigi ema on lapse jaoks kõige tähtsam).
Mida te soovitaksite antud olukorras? Kas on raamatuid, mida võiks lugeda? Kuidas valmistada last ette emaga kohtumiseks ja kuidas teda pärast kohtumist toetada? Kuidas enda emotsionaalset ja vaimset poolt kosutada kõige selle juures?
Soovite tüdrukut igati toetada, et tal oleks kergem leppida sellega, et tema ema viibib kaugel ja nende võimalus suhelda ei ole järjepidev. Teile tundub, et tüdruk kannatab jätkuvalt seetõttu, et ema lahkus tema juurest ja kohtumised temaga ei mõju talle hästi. Kuigi võib arvata, et tütar on jõudnud olukorraga aastate jooksul ka kohaneda, kerkivad siiski ikka ja jälle üles tema tunded ja ka erinevad küsimused. Kindlasti on küsimusi, mis korduvaid, kuid vanuse kasvades need kindlasti ka muutuvad. Kirjutate, et ta küsib: miks ema ta maha jättis? Seda küsimust võiks ju ka vaadata teise nurga alt. On vähe usutav, et ema lahkumine toimus tütre pärast. See oli kindlasti tema vanemate vaheline asi, millele oli raske teist lahendust leida. Lahkuminek tuleneb ju sellest, et suured inimesed ei osanud oma probleeme lahendada. Ema lahkus ju isast, mitte tütrest. Tütre juurest lahkumine kaasnes kogu selles keerulises loos, kuid keegi teine peale asjaosaliste ei saagi siinkohal täpsemaid seletusi anda. Mida te teha saate, on püüda selgitada, et tütar ei ole ei süüdi milleski, ega mingil moel põhjustanud selle, et ema lahkus. Niisiis, ema ja isa olid need, kes läksid lahku. Kahjuks on aga nii, et tüdruku igatsust ja kurbust see olematuks ei tee, kuid aitab ehk siiski teise tähenduse kaudu valu veidi leevendada. Samamoodi ka küsimus, miks ema vahel on rohkem olemas ja siis jälle vahel nö ära kaob, ei ole kindalasti kuidagi seotud tüdrukuga. Kuna ei ole teistel kerge arvata, miks see nii on ja kas saaks teisiti, miks tüdruku ema midagi teeb või ei tee, kuidas tema vaatenurgast asjaolud näivad, siis pole ka mõtet teha oletusi ega anda hinnanguid emale. See ei ole kellelegi hea. Tähtis on see, et ema ju huvitub temast ja ta jääb alati tema emaks, kuid nende suhe on tavapärasest erinev.
Kirja põhjal saan aru, et olete kenasti ka selle keerulise teemaga toiminud ja näib, et see mõjub lapsele hästi ja teie suhe on ka hea. Kõige rohkem saategi teie teha tüdrku heaks seda, et hoiate usalduslikku suhet ja ei arvusta ema. Palju saab ära teha tütre heaks ka isa. Tähtis on ka tema suhtumine tütre emasse ja loomulikult on suur roll ka tütre ja isa omavahelisel suhtel. Vaatamata kõigele on tähtis, et isa püüdleks selle poole, et tütar saaks mõelda oma emast hästi ja lugupidavalt. Tüdruk ei pea teadma üksikasju ja parem on, kui teda ei olegi kaastatud vanemate konflikti, kuid talle on vajalik teada, et tema vanemad hoolivad temast ja ta ei pea valima kelle poolt või vasatu olemist. See ongi alati kõige keerulisem dilemma, mis laste psüühikat kahjustab. Ta ei saa tunda ühe vanema suhtes lähedust, poolehoidu ja armastust kartmata, et seeläbi reedab teise. Lapsed ihkavad ju mõlemaga head suhtet ja tunnevad end siis hästi, kui saavad pingevabalt seda tunda ja väljendada.
Kahjuks on raske öelda, mida peaksite tegema tüdrukut kohtumiseks ettevalmistades või pärast teda igapäeva rütmi tagasi saada. Nimelt ei selgu kirjast, milles need raskused väljenduvad. Küll aga saate jätkata igapäevast elukorraldust, mis on alati tasakaalustav ja rahustav, kui miski muu on ebastabiilne. Ja veel on tähtis, et oleksite talle hea kuulaja, kui ta seda vajab, ning teda toetaja jäädes mõlema vanema suhtes neutraalseks.
Kui teil endal on raske, siis ka teie vajate kedagi, kellega rääkida ja kes teid mõistaks, seda eelkõige emotsionaalselt. Loomulikult on nii teile kui ka tüdrukut toetav see, kui teie ja teie mehe suhe on stabiilselt hea, pingevaba, vastastikku mõistev ja usalduslik.
