Vaatasin lapsega televiisorit ning seal oli näha, kuidas isa andis lapsele musi ja kallisats. Minu mees pole ealeski kallistanud ega musitanud oma lapsi, kes 5a ja 12 a poisid. Nad saavad hästi läbi ja semutsevad, aga iialgi pole näha seda lähedustunnet. Mina jälle vastupidi.
Ma nüüd mõtlen, kas see tuleneb tema peremudelist, kus ei tehtud seda või on see tema jaoks liiga naiselik.
Meie käitumine tuleneb meie rollimudelist st. ettekujutusest, kuidas antud rollis, siin isarollis, käituda. Kui teie mehe kujutluses pole kohta laste suudlemisel ja kallistamisel, siis ta seda ka ei tee. Sageli isad hellitavad tütreid, kuid poegadega käituvad hoopis vaoshoitumalt. Et isaroll annab sageli ka ettekujutuse meheks olemisest, siis võib seal olla vähe tunnete näitamist. Meest kujutatakse ju sageli tundeid kontrollivana. Tundeline mees meie kultuuris ei leia heakskiitu. Seega vastab teie mehe käitumine täiesti meie kultuuris heakskiidetud tavadele. Arvan, et muretsemiseks pole põhjust, sest hoolivust ja lähedust saab tõesti väljendada mitmeti. Samas võiks siiski vahetevahel otseselt oma armastust väljendada, kasvõi öelda seda sõnadega. Alati lapsed ei tunneta, et neid armastatakse, eriti siis, kui tuleb ette rahulolematsust ja pahandusi. Isa võiks ikka öelda, et armastan teid isegi siis, kui pahandan. Või õigemini, et pahandan sellepärast, et hoolin ja tahan, et õpiksite eluks vajalikku. Arutage mehega oma mõtteid helluse ja armastuse väljendamise osas. Küsige, mida ta arvab. Kindlasti ei saa temalt nõuda sellist käitumist nagu filmis, eriti siis, kui see oluliselt erineb tema põhimõtetest. Ometi võib jutuajamine anda mehele uusi mõtteid oma tunnete näitamiseks ja ta saab ka teada, mida teie sellest arvate.
