Tere. Mul on selline küsimus, kui lapse ema, et siis mina kolisin lapsega välismaale elama ja käimas on kohtu asi lapse hooldusõiguse teemal. Praegu on mul kohtueelkaitse, mis lubab mul lapsega välismaal elada. Samas oleme lapse isaga vaidluses, kes vastutab, et laps saaks oma isaga regulaarselt kohtuda. Tema veendumus on, et kuna mina kolisin siis peaksin mina korra kuus sõitma ja viima lapse Eestisse ja samuti ka talle järgi minema. Esialgu oli ta nõus kulud pooleks tegema aga nüüd on lisandunud uus nõudmine mina toogu laps eestisse oma kuludega ja tema tuleb lapsele Tallinasse vastu. Paraku näitab praktika, et kui kogu sõidu vastutus lasub minul siis jääb tööks väga vähe aega järele. Ja pealegi on juba mitmendat kuud lapse ülalpidamiskulud vaid minu ja minu elukaaslase kanda, kuna isa väidab, et on töötu ja tal ei ole raha. Seni olen proovinud teda mõista ja ametlikku hooldusraha mitte nõuda. Muidugi on siin vaidluses miljon väikest nüanssi.
Kuid minu küsimus on, kas tõesti olen mina siis kõige eest vastutav? Kas mitte ei ütle seadus, et mõlemad vanemad vastutavad võrtselt, kui on tegu ühise hooldusõigusega? Milline on siis võrdne vastutsu?
Ette tänades =)
Loomulikult on seaduses kirjas nii vanemate õigused kui ka kohustused. Sellega saate tutvuda, kui loete perekonnaseadust. Ent ükski seadus ei selgenda suhteid lahutanud vanemate vahel, seda saate teha vaid teie kaks. Kohus ei tee suhteid mõistvamaks ja paremaks, seda saavad teha kaks inimest, kes peavad tähtsaks lapse vajadusi, enda vajadused tuleb panna tagaplaanile. Mõistliku lahutuse juurde peaks kuuluma see, et lapse vajadustega arvestamine on esiplaanil, ohvriteks peavad valmis olema vanemad – mitte lapsed. Pahatihti on laste kannatused varjatud ja täiskasvanud lapse ümber ei pruugi neid märgatagi, seda enam, et endagi tunnete ja toimetulekuga on tegu.
Iga laps vajab kasvamiseks võimalikult stabiilset ja turvalist keskkonda, lapse arenguks hädavajalikud emotsionaalsed ja füüsilised vajadused peavad olema kaetud. Stabiilse kasvukeskkonna üks tagatisi on, et vanemad jõuavad kokkuleppele, kus on lapse kodu (kodu saab olla vaid üks), samuti kohtumiste ja infovahetamise korras.. Mida kindlamad ja vettpidavamad on kokkulepped vanemate vahel, seda turvalisemalt tunnevad ennast lapsed.
Lahutuse käigus on lojaalsuskonflikt kerge tekkima. Sellel vanemal, kes tunneb end „mahajäetuna“ võib olla raske hoiduda halvustavatest märkustest ja vastutöötamisest teise vanema vastu, kuid lapsele peab olema võimaldatud armastada mõlemat vanemat ning kohtuda mõlemaga. On laste psüühilise tervise huvides, kui lahutav paar suudab hoiduda teise vanema mahategemisest.
Mõistagi on vaja last pidevalt emotsionaalselt toetada – olla olemas, kuulata, näidata, et lapse valu mõistetakse. Lahutuse negatiivsed mõjud lastele on palju suuremad, kui vanem(ad) ise ei tule toime lahutusega kaasnevate emotsioonidega. Mida mõistlikumalt suudavad käituda vanemad, seda vähem kannatavad lapsed. Kui kumbki on nõus võtma vastutust nii toimunu kui ka juhtuva osas, on pinget ja haigetsaamist reeglina vähem.
