Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Muu :: Mure, Hirm, Paanika, Depressioon

Kac
Külaline
Postitatud 25.02.2012 kell 21:10
Tere, Olen 31 aastane nainsterahvas, hetkel 4 kuud rase ning kasvatan kodus lisaks oma bioloogilisele tütrele ka kahte mehe bioloogilist poega. mureks on see, et asi on nii kaugele läinud, et mu elukaaslase eks naine ja poiste ema on hakanud, ussitama ja sekkuma hoogsalt mitte ainult alste ellu vaid ka meie vahelisse suhtesse, mis tõttu on meil elukaaslasega riiud ja lahkhelid. suhtesse lisab probleeme ka see, et minu mees, keda ma usaldasin suutis minu usaldust petta ja minu arvamust mööda ei üritagi usaldust tagasi võita ega midagi positiivset saavutada. kui soovin arutada mingit teemat või oma murest rääkida siis tuleb temalt vaid kriitikat ja vastupidi minu süüdistamist. Lisaks selle on ka ämm hakanud süüdistama mind kõigis probleemides mis peres on.
Mul on unehäired, ärkan öösiti hirmunult ja kardan pidevalt. süda puperdab sees ja leian igas asjas negatiivset. Mõnel helgemal päeval on tuju hea ja virve naeratusestki on näos, kuid see kustub kuna tunnen taas mingit seletamatut hirmu ja paanikat. Kardan kõige rohkem üksindust, ja üksi jäämist. Ma olen oma esimese lapse üksi üles kasvatanud ja .. südames sügaval loodan ma teist last kasvatada oma armastava mehe kõrval kuid hetkel ei tunne ma et ta armastaks mind, igasugune lähedus on kadunud ja rääkida me üldse ei saa. tema väidab et mina ei kuula ja mina et tema ei kuula ja kaitseb minu asemel teisi... see on kestnud juba liiga kaua ja ma olen ausalt väsinud juba. ma ei viici hommikul end voodist püsti ajada ega midagi teha- soovin vaid teki alla maailma eest pitu pugeda ja lihtsalt kaduda. käin ringi nagu sombi- näost hall, silmad nutused ja nägu laiguline nutust. sisimas on justkui suur auk, mis ei kasva kokku vaid mida ikka ja jälle lõhki rebitakse. palun andke nõu mida edasi teha... on selge et ma seda suhet ei taha lõpetada ja neid poisse hirmutada. Poisid hetkel polegi kodus, kuid ma väga soovin neid koju tagasi. mõtlesin ka nendega ise rääkima minna ja neile lootust anda et asi muutub paremaks ja mingid väikesd kokkulepped sõlmida, kuid minu ämm sõimas mul näo täis ja nüüd on mul tunne, et olen selles maailmas üksi ja mind ei mõista keegi...
minu psühhiaater on veendund et ma ei vaja ravi ja et ma olen terve, kuid ma ei tunne end kuidagi tervena. minu mees arvab psühhiaatrist halvasti, ta leiab et aitamise asemel lükkab too mind rohkem masendusse..vajan tõsti mingeid vastuseid ja abi... väga raske on üksi seda taaka kanda ja otsustada muutuda, kui keegi sinuga isegi kaasa ei tule ega sinuga samas rütmis ei hinga....
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 26.02.2012 kell 15:41
Kõige olulisem selles olukorras on püüda taastada suhted mehega. Kõik teised suhted olenevad neist. Ei ämm, eksnaine ega keegi muu ei saa sisse sõita suhtesse, mis on toimiv, kus on hoolimine ja usaldus ning kus ollakse tundlikud teineteise vajaduste vastu.
Kahetsusväärne, et selles ilusas olukorras, milles te olete – lapse ootus on ju, või vähemalt võiks olla õnnelik olemise aeg – olete hoopis õnnetu. Loomulikult võib rasedusaegne hormonaalse tasakaalu muutus mõjutada, anda kurbust, ärevust, unetust jm. Ent see emotsionaalne olukord, mida te kirjeldate, tundub siiski olevat pigem seotud olukorraga suhtes.
Mida siis teha? Kui kumbki süüdistab teist mittekuulamises, on ilmne, et kummalgi on probleem, kummalgi on oma valu kurta. Kui kellelgi on probleem, on üks abistav käitumine kuulamine. Ma mõtlen tõelist, empaatilist, kõike muud kõrvale jätvat kuulamist, mille juurde ei käi nõuandmine, süüdistamine, oma seisukohtadega sekkumine, õpetamine, moraalilugemine jms. Nimetatud ajavad rääkija ainult lukku. Kuulamine – kui see on tõesti siiras ja mõista püüdev kuulamine – enamasti aitab vähendada pinget suhtepartnerite vahel. Ma ei tea, kas teie võiksite olla oma suhtes see, kes lõpuks teist kuulama nõustub. Aga kui olete nõus astuma esimese sammu, siis on see kindlasti ka samm selle poole, et aru saada, mis teie suhetes õieti toimub.
Mõistagi saan aru, et kirjeldatud olukorras teil ehk ei leidu nii palju energiatki, et teist kuulata. Hea oleks, kui saaksite selleks valida nn parema päeva, kirjast selgub, et naid teil vahel ikkagi on. Sel heal päeval võiksite teha mehele ettepaneku leida aeg kahekesiolemiseks, et saaks rahulikult ja segamatult teineteist kuulata. Andke ka selge sõnum selle kohta, mis põhjusel on teie arvates see jutuajamine vajalik (Näiteks: mina armastan sind ja tahan, et me jääksime kokku. Praegu on meie vahel nii palju rääkimata probleeme ja see teeb mind väga kurvaks ja murelikuks. Mina olen valmis sind kuulama, et sinust paremini aru saada. Samuti soovin ma, et sinagi oleks valmis kuulama mind. Vms.) Selliste avatud jutuajamiste juures võib osutuda keerukaks loobuda süüdistustest. Paremat tulemust, st ärakuulamist ja mõistmist võib loota siis, kui peetakse meeles, et süüdistamine tekitab vaid seinu inimeste vahele. Oluline on rääkida minakeeles (sinakeel ongi reeglina süüdistav) ja alati, kui teine läheb emotsionaalsemaks, säilitada rahu ja jätkata kuulamist. Vastusüüdistamine lõpeb reeglina vana tuttava mittekuulamise ja nii ei ole võimalik jõuda omavaheliste kokkulepeteni, mis ju selle jutuajamise kaugem eesmärk on. Oluline on ka meeles pidada, et ei maksa võtta aruelu alla mitut rasket probleemi korraga ega kaevata mineviku „paturegistris“.
Lähisuhte üks ülesandeid on kindlasti teineteise toetamine. On aga palju keerukaid põhjusi, miks inimesel on raske küsida toetust, armastust ja abi oma kõige lähema inimese käest. Suhte taastamiseks on vaja kummagi pingutust, aga kui kumbki kindlasti seda tahab, peaks see ka võimalik olema. Soovi korral võite pöörduda ka paarinõustamisse, ka SinaMina kodulehe nõustamislingi all on terapeutide kontaktid leitavad.
Palun ärge jätke ennast oma murega üksi.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!