Tere, minu 9aastane poeg varastab raha isa, vanavanaema tagant, koolist õpetajate lauasahtlist, klassikaaslastelt ja viimati ka meil külas olnud perekonna tuttavalt 70€ rahakotist, võttis kogu raha, mis rahakotis oli. Kui küsida, miks ta võtab niimoodi, siis alati on vastus:"ei tea". Oleme selgitanud, et mis tagajärjed varastamisega kaasnevad, aga ta ikka teeb edasi, olgugi, et alati lubab silma sisse et enam ei varasti ja järgmine päev uuesti.
Kui vanem avastab, et tema laps on varatanud, siis mõjub see vanemale tavaliselt ehmatavalt, kuna täiskasvanutel kaasneb varastamisega häbi ja piinlikkus. Tõenäoliselt olete teiegi jahmunud ega mõista oma poja käitumist. Saan aru, et olete küsinud pojalt põhjuste kohta, kuid ka tema ei tundu seda põhjust teadvat või ei oska sellest rääkida. Olete selgitanud pojale, kuid nähtavat mõju pole selgitustel olnud.
Varastamisel võibki olla erinevaid põhjuseid ja neid ei ole lihtne teadvustada. Üks on kindel, olukorras, kus on kõige raskem jääda oma lapse suhtes mõistvaks ja hoolivaks, on seda paraku kõige rohkem vaja teha. Loomulikult ei saa olla mõistev varguse suhtes. Kui laps on midagi varastanud, siis on hea, kui ta ise kohtuks tagajärgedega ja viiks tagastatud raha tagasi. Samas ei ole kasu häbistamisest ja karistamisest. Tagajärgede kogemine on piisav.
Varastamise põhjuseks võivad olla emotsionaalsed pinged. Võivad olla mingid sündmused peres, millest laps ei saanud piisavalt aru, või oma emotsioone ja mõtteid väljendada või veel midagi. Lapsed ei tee midagi ilma vajaduseta, kuid neid päris vajadusi on tavaliselt raske näha. Võite ise endalt küsida, et mida saaksite teha, et lapse põhivajadused oleksid veel rohkem täidetud. Kas ta saab tunnustust, et kogeda, et temaga on tegelikult kõik hästi? Kas ta saab oma vanematega piisavalt palju olla pingevabalt koos ja teha midagi, mis rõõmustaks nii last kui ka vanemat. Võite hoolitseda, et laps tunneks end emotsionaalselt turvaliselt. Varastamise teemal piisab konkreetsest ja selgest jutuajamisest ja varastatud asja tagasi viimise plaani tegemisest, kuid vältida tasub hirmutamist ja alavääristamist. Laps tajub teie hoiakut niigi, ega lähe sel juhul liiga lukku.
Selleks, et varastamine ei muutuks lapse identiteedi osaks, tuleks tähelepanu pöörata ja tugevdada neid külgi temas, mis ei ole seotud varastamisega. Hea on aidata saada lapsel häid emotsioone muudest tegevustest, siis võib ta varastamise vastu huvi kaotada. Hea võimalus on pöörduda ka pereterapeudi poole, kes aitaks leida tegelikke põhjusi ning otsida viise, kuidas edasi käituda.
