Olen 3-kuuse poja ema ja mures oma emotsioonide pärast. Laps on sünnist saati magam jäänud väga halvasti. Teda tuleb kussutada ja süles hoida. Oma voodis ise ta magam ei jää, siis pigem nutab lohutamatult. Seoses selle magama panekuga olen ma muutunud närviliseks ja tigedaks. Kuna mees on kaugsõidujuht siis kodus on ta heal juhul üks öö nädalas. Temast mulle suurt abi ei ole.
Olen väsinud lapse magama panemisest. Alguses jäi vähemalt päevals normaalselt magama aga nüüd on päeval ja õhtul ühte moodi. Magama jääb ainult süles ja ma pean temaga mööda tuba ringi kõndima. Nii kui istun hakkab vigisema.
Vahest ärkab ülesse öösel kell 2.30 ja uni on läinud. Siis pean temaga tavaliselt 2 tundi üleval olema ja jälle tammuma mööda tuba ringi. Laps kaalub 7,4 kilo nii et see hakkab juba füüüsiliselt mulle mõjuma. Kui ma pean temaga öösiti üleval olema siis ma olen tige ja närviline. Ta ainult vigiseb. Mitte ükski asen ei sobi koguaeg peab teda kussutama, see ajab mind nii närvi, et kohati tekib kohe tahtmine raputada.
Ma teadvustan endale, et ta on alles väike ja vajab minu lähedust aga ma lihtsalt ei taha enam sellega tegeleda. Ma ei oota enam õhtuid sest tean mis jälle toimuma hakkab.
Ma kardan iseennast, et mis ma teah võin. Hommikuti kui olen öösel ta peale tige olnud siis tunnen ennast üli halvasti. Lihtsalt nutan kuna ma ei tea mida teha. Perele ja mehele ei julge rääkida.
Ma armastan oma last ülekõige ja ta oli nii oodatud aga nüüd ma nagu ei oska enam oma emotsioonidega toime tulla. Tahan olla talle parim ema aga ei tunne enam ennast nii.
Kuhu peaksin oma murega pöörduma, sest tundub, et ise ma sellega enam hakkama ei saa.
Teie tundlikkusel kergesti ärrituda on kindel põhjus – olete kurnatud, magamata ja ilma toetuseta. Loomulikult teete oma parima ja armastate oma last, kuid sagedasti nutva lapsega on ikkagi raske toime tulla ja teie mure ja ka abitus täiesti mõistetav. Kui laps haigestub, siis teame, mis viga ja teame ka seda, et peagi see möödub, kuid teie olete teadmatuses, mis lapsega lahti on ja kaua see veel kestab, need nutud ja rahutud ööd. Nüüdseks pole enam probleem selles, et ta tihti ärkav, vaid ka see, et ta vaid süles rahuneb.
Teie emotsionaalsusega ega äkkvihaga ei pruugi miskit valesti olla, see on normaalne reaktsioon ebanormaalsele olukorrale. Seega on vägagi oluline leida põhjus, miks laps nii rahutu on. Ma arvan, et alustada tuleks sellest, et pöörduda lastearsti poole. Lapse rahutul unel võib olla ka mingi konkreetne põhjus. Lapse närvisüsteem on ju väga tundlik ja ei tea ju, mis teda vaevab. Kurtke arstile asja nii nagu ta on, oma magamata öid ja kurnatust. On ju väga tähtis, et te ei peaks tõesti viimse piirile aetuna last raputama hakkama, millel on kahjuks tõsised tagajärjed. Seega nii poja kui teie enda heaolu ja tervis on väga oluline, kuid alustama peaks sellest, et selgitada välja, kas poja tervisega on kõik korras ja mida arsti soovitaks teha lapse uneaja pikendamiseks. Samuti ei peaks te varjama oma muret lähedaste eest, eriti lapse ise eest. Te vajate kedagi, kes teid mõistaks ja toetaks. See oleks teie enesetundele hea isegi siis, kui mees konkreetselt midagi teha ei saa
