Tere! Olen 18-aastane tüdruk.
Ma ei mäleta kui kaua mu depressioon kestis/kestab aga ma mäletan aega, kus ma pidevalt nutsin. Ma ei hoolinud millestki ja kartsin igat sekundit oma elust. Ma mitte ainult ei mõelnud enesetapust, vaid see oli üheks mu unistuseks. Kuid ma kartsin, et kui ma üritan end tappa, siis ma võib-olla ei sure vaid jään hoopis vigaseks ja teen asja veel hullemaks.
Ma ei mäleta sellest ajast eriti, mul on lihtsalt üks suur must auk sellest, mis on täis nutmist ja valu. Mäletan vaid, et ühel hetkel ma kaotasin kõik sõbrad, .
"Ma ei taha iga jumala õhtu enne magama minemist väänelda voodis ja üritada pea padja sisse peitmisega oma nuttu varjata. Ma ei taha mõelda ”See õhtu ma isegi ei nuta, järelikult oli tänases päevas midagi head”. Ma ei taha lihtsalt kõndides nutma hakata ilma, et selleks põhjust oleks olnud. Ma ei taha nutma hakata, nagu oleks keegi lähedane surma saanud. , kui mõtlen oma elu üle. Ma ei taha tunda kergendust , kui mõtlen surmale. Ma ei taha mõelda mooduseid, kuidas ennast ära tapa. Ma ei taha mõelda, et enesetapp on ainus viis valust vabanemiseks. Ma ei taha karta maailma, ega tunda, et olen igal inimesel ees ja et kõik oleksid õnnelikumad, kui mind ei eksisteerik. Ma ei taha karta igat sammu, mida ma teen, arvates, et iga samm on vale; iga pilk kuhu ma vaatan on vale; iga liigutus, mida teen on vale. Ma ei taha karta inimesi nii, et isegi neile otsa vaadates tunnen, et seda ei oleks tohtinud teha. Ma ei taha ainsaks elumõtteks lootust, et kunagi kõik paraneb, isegi, kui lootus oli ainus asi, mis mind veel elus hoidis. -"See oli lõik , mille ma sel ajal vahepeal üles kirjutasin.
Analüüsides oma väikseid lõike elust kestis see umbes 5- 7 aastat. Algas kuskil 3. klassis ,4. klassis olin ma õnnelikum kui tavaliselt siis kui sain klassivennalt sellise tähelepanu nagu pastaka laenamine. 5. läks veits paremaks, kuna leidsin endale sõbra, keda natukenegi usaldada, pärast poolt aastat algas kogu asi uuesti. Umbes 7.klassis sain aru, et sellistele tunnetele vastab depressioon. Et ma polegi sündinud selliseks viripilliks. Siis üritasin olukorda parandada, üritades leida sõpru. Ma üritasin teha kõike nende heaks, kuna ma ei tahtnud neid kaotada, kuid tulemuseks oli see, et mina olin alati see, kes raha laenas(tagasi ma seda ei saanud), kes asju tassis ja teistel sabas tolknes. Olin vaikne , sest kui mu minevik koosnes valus, millest ma ei tahtnun rääkida, tulevik oli ebamäärane ja olevik ebakindel siis ei olnud mul millestgi eriti rääkida.
8 või 9 klassis võtsin end täielikult kokku Ütlesin endale, et nii edasi elada enam ei saa Ja tõestasin, et mul pole midagi kaotada, kuna mul lihtsalt ei olegi midagi. Uurisin lähemalt mis on depressioon, kuid ma ei suutnud siiski kellelegi rääkida. Seega otsisin endale trenni. Hakkasin suhtlema varasema sõbraga, kes mul 5 klassis oli , kuid ära kolis ja sugulastega. Surusin kõik tunded alla ja üritasin vägisi õnnelik olla. Vahel lugesin endale isegi anekdooti endal pisarad silmas. Mittenutmisele aitas ka šokk, mille sain kui märkasin, et mu silmad lähevad nutmisest paiste. Seega ei julgenud ma enam nutta
Kogu see asi kandis isegi vilja- läbi raskuste. Tänaseks ma suhtlen sõpradega. Armastan tantsida, kuna see oli ühtlasi ka üks mu elu päästijaid. Tantsimine aitas kõige rohkem sellele kaasa, sest sain keskenduda millelegi muule ja sel ajal tundsin esimest korda üle pika aja, et olen õnnelik.Ning nagu David Goleman ütleb muutis see madala erutuvuse seisundi kõrgeks. Sain isegi esimesest töökogemusest rõõmu tunda. Üheks mu lemmik raamatuks saigi "Emotsionaalne inelligentsus" sest see andis vastuseid paljudele küsimustele. Ma olen rahul oma eluga. Mul on siht tuleviku ees ja ma tean, kuidas enda unistusi täita.
Kuid siiski ei suuda ma keskenduda. Paljud raamatud tekitavad und. Vahel ma loen raamatut ja näen poolt teksti unes, mis erineb täielikult raamatu omast. Ma ei suuda asju meelde jätta. Ma nutan peaaegu iga kord kui olen üksi, kui kuulen sõna depressioon või valu. Isegi kui telekas, mida ma vahel vaatan, on midagi kurba ja ma hakkan nutma, nutan ma tükk aega ka pärast seda, kui film on õnnelikult lõppenud. Ma käisin psühholoogi juures, kuid ma ei suutnud siiski talle seletada, mida ma depressiooni ajal tundsin, ning me arutasime hoopis suhte teemal. Ma ei suuda olla üksi ja armastan alati millegagi tegeleda. Ma kardan ikka veel nutmist, sest tean et see lõpeb alles paari tunni pärast. Ma olen ka koolis hakanud lampi nutma ja siis lihtaslt ei suutnudki järgnevatesse tundidesse minna, sest nutmine ei lõppenud, ükskõik kui hoogsasti ma seal wc hüplesin ja üritasin millelegi muule kui nutmisele mõelda. Iga nutmisega tuleb justkui see tunne tagasi, mida ma enne tundsin.
Mu küsimus pärast seda pikka teksti oleks et, Kas ma olen depressioonist jagu saanud (mõned allikad väidavad, et depressioonist ei saa üksi jagu) ja mul on lihtsalt armid varasemast ajast või on depressioon mul ikka veel vähesel määral sees?
Ma saan aru, et Sa oled oma elu jooksul väga palju õppinud tunnete ja nende juhtimise kohta. Depressioonist tulenev hingeline valu ja ebamugavus on pannud Sind otsima erinevaid võimalusi, kuidas elada selliste tunnetega. Sa oled lugenud ja uurinud depressiooni kohta, kuid ma saan aru, et ravi ei ole Sa kunagi saanud. Saan kirjast aru, et täna suudad Sa teha ka endale meeldivaid asju ja Sul on sõpru, kuid nutuhood häirivad ja hirmutavad Sind ikka.
Kirjast jääb mulje, et varem oli Sul depressioon tugevam ning täna on see tunduvalt kergem, kuna Sa ise arvad, et äkki on lihtsalt armid ja nö harjumus. Kirja teel ei ole mõtet diagnoosima hakata ja seda võiks teha psühhiaater, kes on arst ning ravib haigusi. Depressioon on haigus, mille puhul on ajukeemia tasakaalust väljas ning aju ei tooda ise piisavalt neid aineid, mis hoiavad tuju ja energiat üleval. Seetõttu ongi depressiooni ajal raske keskenduda ning pisaraid tagasi hoida. Vahel on see tugevalt füüsiline põhjus ning arst võib soovitada rohtusid, mis aitavad ajul tasakaalu luua, et oleks võimalik elada täisväärtuslikku elu.
Kui füüsiline pool ajus ja diagnoos kõrvale jätta, siis võib öelda, et mingi mõttemuster on Sul tõenäoliselt harjumuslikuks kujunenud. Jääb mulje, et nutt tuleb ilma, et Sa otseselt end väga kurvalt tunneksid. Kuigi depressiooni puhul soovitatakse rohtusid võtta, siis alati on heaks abiks ka psühhoteraapia, mis on töö oma harjumuslike mõttemustrite muutmiseks ja nende teadvustamiseks. Tihti võtavad lapsed endasse mingid mõtted, mured ja pinged, mis ei ole üldse nende omad, vaid kuuluvad nende lähedastele. Psühhoteraapia käigus on võimalik last lahti sellest, mille kandmisest ei ole tegelikult kellelegi abi ja millest inimene ise ei pruugi teadlik olla. Väga hea oleks ka pereterapeudi juurde minna, kes oskab vaadata kogu süsteemi, milles oled kasvanud.
Sa kirjutasid, et tantsimine on Sulle tõeliselt hästi mõjunud. Tõepoolest võib olla tantsimine mitmel põhjusel suureks abiks. Üks põhjus on see, et emotsioonid ja pinged on seotud väga selgelt meie kehaga. Tantsimine on üks võimas vahend, mis paneb energia kehas liikuma ning liikumises pinged ei suuda püsida. Tõsi, meie mõtted ja ajukeemia võivad koostöös need pinged taasluua kehasse. Kuna oled tantsimisest tuntavat abi saanud, siis soovitan mõelda ja proovida ka teisi kehateraapiaid – vabastav hingamine, 5-rütmi tants, jooga on pisut rahulikum jne.
Kindlasti võid otsida ka selliseid eneseabi raamatuid, mida lugedes Sa ei jää magama. On palju häid raamatuid, mis inspireerivad ning pakuvad uusi ja toetavamaid mõtteid. Kui Sul tekib millegi kohta täpsemaid küsimusi, siis vastan meeleldi juurde. Loodan, et Sa leiad enda jaoks sobiva ja toimiva viisi, kuidas veel rohkem oma elujõud ja rõõm tagasi saada. Tavaliselt on selleks vaja leida toredad ja asjatundlikud toetajad/terapeudid. Loomulikult võivad ka sõbrad ja lähedased olla suureks abiks. Tundub, et oled palju töö omaette juba ära teinud.
