Olen tõsiselt mures ja ei oska kuhugi pöörduda - sain teada, et minu tütre poiss-sõber tarbib narkootilisi aineid (ma ei tea, milliseid). Tütar on tihti nädalavahetusel poisi juures (olenemata minu keelust) ja seal siis juuakse, suitsetatakse. Tütar väidab, et tema narkootikume ei tarbi, aga ma ei saa selles kindel olla... Poiss on mu tütrele kätega kallale läinud, kehavigastusi põhjustanud ja selle eest ka karistatud, aga tütar läheb ikka ja jälle tema juurde tagasi põhjendusega, et armastab poissi, kuigi saab aru, et see ei ole normaalne...
Mida ma saan üldse ette võtta???
Teil on suur ja tõsine mure. Tütar on vanuses, kus vanematel ei ole enam muid vahendeid, kui suhtlemine, lapse mõjutamiseks. Keelud, ähvardused, karistused – need ei toimi, lõhuvad vaid teievahelist suhet ning laps jääb täiesti üksi.
Kõige tõhusamaks vahendiks antud olukorras pean lapse mõistmist. Saan aru, et teil on temaga kontakt olemas, te räägite omavahel – see on väga oluline põhi. Kui tütar läheb tagasi noormehe juurde, kes on teda löönud, siis selle taga on tema jaoks olulised põhjused. See suhe pakub talle midagi, mida ta muidu tunneb, et ei saa. Aktiivse kuulamine on vahend aru saamaks, millised on tütre rahuldamata vajadused.
Mis tõmbab teie tütart selle noormehe poole? Mis teeb seal olemise mõnusaks? Mida tema elus siis vähem oleks/üldse ei oleks, kui ta selle noormehega enam ei suhtleks? On see sisemine ebakindlus? Hirm, et siis ma ei leiagi enam kedagi oma ellu? Tunne, et olen ise süüdi ja ta on mind asja eest löönud? Hirm sõpradest ja suhtlusringkonnast ilma jääda? Kui miski neist hüpoteesidest või hoopis midagi muud teie tütrega haakub (nt. ta noogutab selle peale omavahelises vestluses), siis hoiduge lohutamast, julgustamast, vastupidist kinnitamast jms., vaid püüdke peegeldada sõnades, mida see teie lapse jaoks tähendab, kuidas ta ennast sellisel juhul tunda võib (nt. „Sa kardad üksi olla?“ „Sa ei usu, et sa võiksid veel kellelegi meeldida?“ jne). Selline lähenemine aitab teil tütre nägemust maailmast ja iseendast paremini mõista (kuigi see ei pruugi kokku käia teie isikliku arvamusega) ning on lapse jaoks märgiks, et te hoolite tõeliselt ning aktsepteerite teda sellisena nagu ta on. See vähendab noortele omast mässumeelsust ja enese tõestamise vajadust ning seeläbi suureneb tema usk iseenda väärtuslikkusesse ja võime näha olukorda adekvaatsemalt ning ise midagi ette võtta.
Olles jõudnud asja tuumani ning olles viibinud tema maailmapildis mõnda aega, on ta valmis kuulama ja mõistma ka teie hirme. Siis saate juba koos arutada, kuidas seda olukorda kõige paremini lahendada nii, et tütre vajadused oleksid kaitstud ja teie hirmud saaksid samuti maandatud. Lahendus ei pruugi esimesel hetkel kaugeltki olla see, et tütar lõpetab oma noormehega suhtlemise, kuid mingi muutumise seeme on temas idanema hakanud kindlasti.
