Nagu pealkirjast näha siis on mul kaks küsimust seoses oma 9 aastatse tütrega.
1) Ta on ( minu arvates) väga emotsionaalne. Ka kõige tühisema asja peale puhkeb ta nutma , isegi siis kui keegi ei riidle temaga, näib talle ikka, et tema suhtes ollakse kuidagi ülekohtune. Tihti kõlab tema suust lause, et "mina ei ole ju süüdi" (ikka koos pisaratega) , kuigi oli näiteks jutuks hoopis see, et me kõik peaks nüüd kiiremini tegema muidu jääme perega kuhugi hiljaks.
Olen püüdnud talle selgitada, et alati ei otsitagi süüdlast ja et alati ei ole kõik nii must-valge siin elus, vaid on lihtne argipäeva rutiin ja rütm. Olen ka omavahel temaga vestelnud ja selgitanud, et kuidas meie isaga tema käitumist näeme ja miks me sellele reageerime just nagu liigsele virisemisele. Ning siis küsisin temalt, et kuidas talle endale sisimas tundub, et kas ta tõesti tunneb, et talle tehakse pidevalt liiga? Sellepeale ta kehitas õlgu aga endal oli ikkagi nutt kurgus.
Mida ma peaks tegema? Oleks kole kui inimesel jääb lapsepõlvest meelde vaid tunne kuidas talle pidevalt ülekohut tehti.
2) Kord rääkis ta mulle veidi murelikult, et ta kuuleb oma peas hääli. Siis kui ta üksi on siis keegi justkui räägib tema peas võõra häälega. Üldiselt siis kui ta kas õpib või mõtleb midagi siis see keegi veidi möliseva häälega kas vaidleb või tänitab. Seda küll ei juhtuvat väga tihti. Viimasest korras olevat möödas ehk kuu või pool.
Ta ise oli ka veidi mures sellepärast aga koos arutades jõudsime naerdes järeldusele, et ilmselt ta hullumajja veel minema ei pea ja ta lubas, et ma võin mõne arstiga seda asja arutada.
Teid vaevab kaks asja, Teiele tundub, et tütar on liiga emotsionaalne ja et ta kuuleb peas hääli.
Nagu isegi kirjutate, et Teie arvates on laps liiga emotsionaalne. Tõsi ta on, pole olemas emotsionaalsuse normi, milles rohkem on üle ja alla - vähe. Emotsioonidega on üldse nii, et nad tekivad meis mõistusest sõltumata, neid ei saa peatada või keelata. Saame elu jooksul õppida emotsioonidega toime tulema endale ja teistele sobival viisil. Kindlasti õpib seda tegema ka Teie tütar. Praegu aga ei saa vaidlustada tütres tekkivat süütunnet, ta lihtsalt tunneb nii. Hinnang emotsionaalsusele kui „liigsele virisemisele“ ei aita tütrel olukorraga toime tulla. Pigem vajab ta kuulamist jõudmaks ise selgusele, kuidas see „nutt kurku tuleb“. Kui last tunnete/seisundite väljendamise ajal hinnata, võib ta hakata mõtlema, et tema tunded on midagi valet, midagi kohatut, temaga on midagi korrast ära, et ta nii tunneb. Parim, mida saame oma lapse mälestuste varasalve jätta, on nende tingimusteta armastamine ja kuulamine ning mõistmine. Kodus peaks inimestele kõik tunded olema mitte ainult lubatud, vaid ka pereliikmete poolt aktsepteeritud.
Häälte kuulmise üle peas tuleks tõesti pidada nõu hea lastepsühhiaatriga, seda enam et tütar on lubanud Teil arstiga nõu pidada. Pistab, et see teeb talle muret, seega ei tasu konsultatsiooniga venitada. Saate last aidata ja toetada, näidata oma armastust. Armastus on teadagi parim rohi võitlemaks halva tujuga ning esmane lapse arengu tingimus.
