Mul on väga tõsine küsimus. Kui ma tahan oma naisega last saada, aga mul endal on olnud(ja on siiani, aga vähem) elus väga palju psüühika häireid(Obessiivkh, sotsiaalfoobia, spetsiifiline foobia, ärevushäired) ja sellepärast olen väga palju läbi elanud, kas siis on enam kui tõenöoline, et tulevasel lapsel tekivad samasugused probleemid? Või veel parem küsimus oleks, et kas laps saab rohkem ema mentaalsuse või isa oma? See on üsna otsustav tegur, kuna kui laps saab rohkem minu mõtlemise, siis ikka ei taha last, kuna tõesti ei soovi, et tulevane laps kannataks samamoodi ja elaks jälle omakorda läbi kõik selle, mida mina olen läbi elanud.
Kõige olulisem küsimuste ring, kui te tahate oma naisega last saada, seondub teie ja teie naise suhetega. Kui see on naine, kellest te hoolite ja soovite temaga kokku jääda „kuni surm teid lahutab“, ja kui need soovid ja tunded on vastastikkused, siis see on hea eeldus kooseluks ja pere loomiseks – seega ka lapse saamiseks. Teine küsimustering seondub teie psüühilise tervisega. Ärevus, sotsiaalfoobia ega muud nimetatud häired ei ole kindlasti geneetiliselt päritavad. Ent kui lapse üks vanematest või mõlemad vanemad kannatavad nimetatud häirete all, on ilmne, et selle pere käitumis- ja reageerimisviisid võivad mõjutada ka last. Laps ei tee vahet, kas tegu on häirega või mitte, ta õpib käituma ja reageerima sel viisil, kuidas näeb oma vanemaid tegevat. Näiteks kui vanem reageerib teatud sündmustele ärevalt, õpib seda tegema ka laps. Lapsele ei saa öelda, et tee minu sõnade, mitte tegude järele. Lapse esmane käitumismudel on tema vanemate oma.
Selleks, et teie lapsel oleks turvaline ja rahulik elu, peaks ta sündima seesugusele isale-emale, kes on suutelised lapsele pakkuma turvalist ja rahulikku elu.
Seega peaksite kõigepealt mõtlema ja ehk ka mõne spetsialistiga selle üle arutlema, kas olete rahu teinud kõigi nende elusündmustega, mis ilmselt on olnud nimetatud psüühikahäirete käivitajad. Kui teil on hea paarisuhe, siis see on samuti väga tuge pakkuv ja häireid maandav. Ilmselt olete saanud ravi, kui teie olukord oli raskem, käinud psühhoteraapias. Raskete läbielamiste korral on psühhoteraapia hädavajalik. Kui olete kindel, et teie elu ja psüühika on teie kontrolli all, ja et elu pakub ka piisavalt stabiilsust, siis ehk on aeg küps ka lapse sünniks. Usun, et head nõu oskavad anda teile ka need spetsialistid, kellega seni olete oma psüühika eripärade tõttu suhelnud. Tehke seda kindlasti.
