Tüdrukuga on mure suur. Ma sooviksin nõu, et kuhu sellise asjaga üldse pöörduda?
Kõik sai alguse sellest jubedast reklaamist, mida näidati vist Kanal2-s. Reklaam siis selline, et noored pidutsevad, varahommikul ronib kamp purjus noormehi maja katusele tantsima ja üks kukub katuselt alla ennast sandiks, siis näitab seda noormeest ratastoolis ja kaelatugi ümber kaela. Mu tütar läks täiesti hüsteeriasse, kui seda reklaami esimest korda nägi! Röökis ja nuttis läbisegi, jooksis elutoast ära ja karjus, et onu suri ära. Mõtlesin, et lihtsalt temajaoks hirmus reklaam. Seletasin talle seda reklaami ilusti ja ta sai aru, et see pole päris, vaid tehtud nii, aga nii võib juhtuda, kui ei olda ettevaatlik jne jne. Nüüd on asjast kujunenud välja hirm teleka ees! Ta ei vaata enam absoluutselt telekat. Mitte üldse. Üks hommik sõime laua taga. Telekas mängis, käis Tee õnnele, reklaame polnud ja ta lihtsalt järsku hakkas hüsteeriliselt karjuma, et tahab teise tuppa, võtsin ta käe õrnalt ja küsisin, et mis lahti on, mis sul hakkas ja ta ei vastanud mulle. Ainult karjus, et tahab teise tuppa. Ma ei teinud midagi, jälgisin teda. Ta lükkas õe koos tooliga kaugemale ja jooksis ära teise tuppa. Läksin veidi aja pärast vaatama, et mis ta siis teeb seal ja ta lihtsalt istus oma voodiäärel. Telekatuppa ei tulnud enam. Olen väga mures. Mis temaga juhtunud on? Kuhu pean pöörduma?
4-aastane on vanuses, kus fantaasia hakkab aina elavamaks muutuma. Laps näeb või kuuleb midagi ning see käivitab tema fantaasialennu. Kuna selles vanuses ei tee laps veel väga selget vahet, mis on päriselt ja mis mitte, siis võib elav fantaasia põhjustada väga suurt hirmu. Kui laps seda hirmu enda seest välja ei saa, siis muutub see aina mastaapsemaks (N: hirm teleka ees) ja võib hakata elu segama.
Kuidas väikese lapse hirmu vähendada? Meie seletused asjade olemuse kohta mõjuvad ainult sellel hetkel, laps sõnalist seletust lõpuni ei mõista. Ennekõike on vaja tegeleda tema tunnetega, neid ise sõnastada ja hoolivalt talle tagasi peegeldada. N: Laps hakkab telekat vaadates karjuma, et tahab teise tuppa. „Sulle meenus see hirmus reklaam ja sa tahad eemale?“ „Sul on hirm?“ „Sa kardad, et kõik see kole võib korduda?“ „Mis su peas veel on?“ – jälgige tema kehalisi väljendusi, näoilmeid, hingamist, pilku, hääletooni – kõik see võib anda teile vihjeid tema enesetunde ja selle muutuste kohta. Teie roll on seda soojalt ja hoolivalt sõnadesse panna. Kui laps midagi ei vasta, vaikib, siis enamasti tähendab see seda, et ta on teie peegeldusega nõus ja mõtleb ise ka hetkel sellele, kuidas asjad on. Ta tajub teie mõistmist ja hoolimist ning tema hirm väheneb. Kui laps eriti rääkida ei taha, siis võite teha ettepaneku, et äkki ta tahab oma hirmu paberile panna, siis näete ka teie, kui kole see on. Seejärel võite koos mõelda, et mida selle hirmuga nüüd teha, kuidas temast lahti saada. Väga tõhus on laste puhul paberi põletamine. Sellega on laps hirmu endast välja saanud ning tal peaks oluliselt kergem hakkama.
Kui hirm siiski püsima jääb ning lapse kuulamine leevendust ei too, siis pöörduge kindlasti lastepsühholoogi poole. Sobiva inimese kontakti leidmisel võib Perekeskus abi pakkuda.
