Tere,
teema siis selline. Minu lapsel, poisil, on kaasasündinud vere-eripära (nii nagu arst mulle lohutuseks kipub ütlema). Selle eripäraga kaasneb 2 korda aastas arsti kontroll, mille käigus arst katsub ja kuulab last ja kohustuslik on ka vere võtmine. See viimane probleeme ja hüsteeriat tekitabki. Viimane kord kui käisime pidime kolmekesi last kinni hoidma! See ei ole normaalne! Vaene laps!
Seega, mis ma peaksin tegema, et seda protsessi lapse jaoks kuidagi moodi leebemaks teha. Oleme rääkinud temaga palju sellest ja üllatuseks ta vahest isegi ütleb, et tahab minna selle arsti juurde, kes sutsu teeb. Kuid see on hetkeline. Ja usun, et kui minek on, siis see enam nii lihtne polegi. Aa, ja igaskjuhuks mainin, et poiss on kuu aja pärast 3-ne.
Viimased korrad oleme teinud ka nii, et pärast arstil käiku ostame talle midagi, mis ta soovib - vahest viime burgerit sööma jm. Peaasi, et see ei oleks tema jaoks igapäevane ja tavaline. Et oleks midagi erilist pärast sellist traumat.
Ma vist unustasin mainida ka seda, et see, et me teda kolmekesi kinni hoidma pidime, ei olnud pelgalt kinni hoidmine vaid laps röökis terve see aeg. Ja see pilk, kuidas ta mulle silma vaatas Mul tuleb selle peale mõeldeski juba nutuklomp kurku. Ja ometi on see kõik talle vajalik teha! Mis hind küll sellel tulevikus on?! Ma ei taha mõeldagi. Kardab kõiki arste juba nagunii. Kaasa arvatud perearsti. Oeh. Loodan, et selle pika jutu-loru peale oskate mind kuidagi nõustada.
Iga hirmu ja kartuse puhul on oluline lapse tundeid aktsepteerida. Alati on abi sõnastamisest: ma saan aru, et sa kardad valu, ma näen, et see hirmutab sind, sulle ei meeldi, et süsti tehakse jne. Nii saab laps aru, et vanemale on tema hirm mõistetav ja et hirm nagu kõik teisedki tunded on igati kohased nii tundmiseks kui ka teistega jagamiseks, et neid paremini mõista. Kui on teada, et tulemas on hirmutav arstilkäik, võiks seda lapsele eelnevalt rääkida. Eelteated on mitmetes teisteski olukordades head, ja ette (ja hiljem üle) rääkides saab valu veidigi vähenda ning normaliseerida – rääkida, miks süst on vajalik, et on valus ja see on hirmus, aga siis läheb see jälle mööda jms. Peale hirmutunnete peegeldamise saab tegeleda ka julgustamise ning lahenduse-leevenduse otsimisega üheskoos: mis me saaksime teha, et süst ei oleks nii hirmus? Ehk on lapsel endalgi omad lahendused, aga ka teie võite omalt poolt pakkuda: kas oleks kergem, kui emme hoiab sul käest kinni? Või kui me lemmiklooma kaasa võtame? Aga kui issi tuleks kaasa? Jms.
Lapse hirmu vähendamine (ehk ikka pole nii hull, küll läheb mööda jms) räägivad lapsele, et tema tunded või temaga juhtunu pole vanemale tähtis ja et temast ei saada aru. Kui hirmutundele lisandub mõistmatuse tunne, on lapse frustratsioon palju suurem.
Ka pärast süstimist võiks sellest veel rääkida, et laps saaks kõik need halvad tunded enda seest välja, ei maksa keelata lapsel rääkimast, mida ta täpselt tundis või kartis. Tihti arvatakse, et seesugune rääkimine võimendab juhtunut, kuid see pole nii. Kui aitate lapsel rasked tunded läbi töötada nende nimetamise ja normaliseerimise kaudu, on loota, et sellest ei jää traumat, nagu ehk praegu kardate. Lapse sõnavara on veel ehk väike, kuid abi on sellest, kui te last aktiivselt kuulate, st tema mõtteid kõval häälel oma sõnadega ümber sõnastate ja tundeid, mida temas näete, peegeldate.
Tasub jälgida ka enda reageeringuid. Kui palju ise pabistate enne süsti, kui hirmunud olete? Lapsed on täiskasvanute sees olevate tunnete väga tähelepanelikud märkajad. Võib ka juhtuda, et laps väljendab lisaks enda omale ka ema või isa sees peituvat hirmu, nii et kui teie olete vapram, siis saaks laps toetuda ka sellele.
