Tere! Meil on kodus ka sellised probleemid ja lisaks kõigele ei saa ta isaga üldse läbi.Nii kui kokku saavad siis on kohe riid majas sest isa ei saa ka rahulikult rääkida aga oma kogemustest tean et käskival toonil ei saavuta midagi!Mina proovin rahulikult rääkida aga kui ma vaatan neid kahte siis on tahtmine kodust lihtsalt ära minna ja mitte kunagi tagasi tulla.Minu tööpäev algab kell 7.00 ja koju jõuan alles kell 23.00,töö on pingeline ja kui koju tulles on kah probleemid siis...Nüüd on poiss kutsutud "SÕBRA" sünnale,kes elab meist ikka nii kaugel et on vaja rongiga ja bussiga mitu tundi sõita ja ta tahab sinna väga minna.Meile rääkis ta sellest juba 2 nädalat ette ja isa ütles ainult et see tuleb välja teenida! Nüüd kui minek on käes siis isa ei luba minna ja riid on jälle majas.Ka mina olen olnud kord teismeline ja ma arvan et kui me ei luba minna siis ta läheb sinna niikuinii,tean seda omast käest.Ma loodan et ei pea kahetsema kui ma ta sinna luban,sest sõber saab 20 aastaseks! Kas ma teen õigesti?Andke mulle nõu palun.
Olukord tundub tõesti pingeline olema. Teismelisega suhtlemine on keeruline kuid.. minu arvates huvitav tegevus, sest selles eas on noor tavaliselt põnevate mõtetega. Seda saab kogeda muidugi siis, kui suhe korras on. Mis on teie peres nende tülide põhjuseks? Kas poeg tunneb, et teda ei mõisteta või esitab teie abikaasa poja meelest mõttetuid või kiuslikke nõudmisi. Igal juhul arvan ma, et ka Teil peaks olema seal õigus ( tegelikult lausa kohustus) oma sõna sekka öelda. On ta ju ka teie laps ja teil on ometi oma nägemus, kuidas temaga suhelda. Väljendage oma tundeid, kui abikaasa ja poeg jälle tülli lähevad. Andke mina teade, kus võiks olla midagi sellist:" Ma tunnen ennast ..( siia tunne, nt kurvana), kui te tülitsete, sest ( siia põhjus, nt ma armastan teid mõlemaid ja tahan, et te sõbralikult suhtleksite). Pakkuge ennast appi probleeme lahendama. Usun, et Teie abikaasagi hoolib pojast, kuid mingil põhjusel ei oska suhelda. Tuletage talle meelde, et olite õnnelikud, kui poeg sündis ja väljendasite talle armastust, kui ta väike oli ( loodan, et see oli nii). Mis siis nüüd muutunud on, et poeg on ainult "üks kasvatusühik", mille jaoks ei jätku aega ja kannatust ja armastust. Otsige koos üles see kadumaläinud armastus ja väljendage seda siiralt, sest see on parim tee lapse südamesse. Nüüd sellest sünnipäevale minekust. Siin on hea mõelda ennast samasse olukorda, kui on poeg. Kuidas teie ennast tunneksite, kui isa nii käituks, nagu praegu on. Mida Teie teeksite ja kuidas käituksite vanematega? Laps ei ole ju robot, kes tundetult käske täidab. Ta on kindlasti juba sõbrale teatanud, et tuleb sünnipäevale ja kuidas ta nüüd ütleb, et ma ei saa tulla, sest isa ei luba. Tema eneseuhkus saaks kannatada ja ega sõbradki vast märkusi tegemata ei jätaks. Kui kardate, et poeg teeb sünnipäeval mingeid rumalusi, siis mõelge, et ükskord pääseb ta ikka teie valvsa pilgu alt ja peab ise otsustama, mida tohib ja mida ei tohi teha. Arutage seda lugu abikaasaga ning väljendage oma tundeid ja arvamusi. Olete ikkagi võrdsed partnerid ja võrdväärsete õigustega vanemad. Julget olukorra lahendamist!
