Mure oma 4,5aastase vennapoja pärast. Jutt tuleb pikk ja kõike ei suudagi kirja panna aga tunnen, et midagi tuleb ette võtta ja vajan selleks abi.
Vend on oma naisega koos olnud 5,5 aastat ja rasedus peale 4 koos oldud kuud tuli kõigile üllatusena kuid nemad mõlemad väitsid, et laps oli plaanitud. Juba 2 nädalase vanuselt hakkas last paari päeva kaupa hoidma mu ema ja koos mu kasuisaga kiindusid nad üha rohkem poisisse. Laps sai kõik riided, mänguasjad ja vahendid põhiliselt vanaemalt. Vend ja tema naine käisid tööl ja elasid oma elu ja väga harv oli juhus kui küsiti lapse käekäigu kohta vanaema juures viibimise ajal. Nii kaua kui laps üldse mingit taju on omanud, on ta alati läinud vanavanemate juurest koju suure nutu ja kisaga. Suurem probleem algas 2 aastat tagasi kui poisil tekkis kakamisega raskusi, potile teha ei julgenud aga püksi tegi triipe u.12 korda päevas. Ema käis poisiga arsti juures ja öeldi, et poisil kaka sooltes kinni ja tuleb sööta kergemate toiduainetega (kodus sai ju ainult makaroni). Arst suunas lapse koos vanematega nõustaja juurde, sest lisaks söömisele on asi ka psühholoogiline kuid vend keeldus nõustamisest väites et temal pole sellist asja vaja. Kuna lapse ema ei ole kunagi viitsinud ega ka osanud lapsega midagi teha siis loomulikult pole ta ka arsti ettekirjutusi järginud ja kakamise probleem kestab siiani. Poiss ei söö praktiliselt mitte midagi sest ta pole lihtsalt harjunud enamuse toiduainetega. Poisiga kodus kunagi õues ei käida ega koos midagi ette ei võeta, lasteaia järjekorrast pole mõtet rääkidagi. Poiss kardab teisi lapsi ja läheb närvi kui bussis või tänaval mõni inimene talle lähedale satub. Juba 2 aastasest peale on poiss istunud päevad läbi teleka ees ja vaadanud multikaid või lastefilme. Minu ema muudkui mängib ja toimetab ja kui miski hakkabki pisut toimima siis läheb laps jälle oma koju, kus kõik ära nullitakse ja järgmine kord hakkab asi jälle samast kohast pihta. Ema on rääkinud venna ja tema naisega igal võimalikul moel, ka mina olen rääkinud aga mitte miski ei muutu. Vend jalutab kohe minema ja vennanaine hakkab kas karjuma, et tema on lapsele parim ema või siis teeb imestunud nägu ja ütleb "nojah, siis küll jah" aga kõik jääb ikkagi samaks. Poisiga kunagi õues ei käida ega koos midagi ette ei võeta, lasteaia järjekorrast pole mõtet rääkidagi. Poiss kardab teisi lapsi ja läheb närvi kui bussis või tänaval mõni inimene talle lähedale satub. Juba 2 aastasest peale on poiss istunud päevad läbi teleka ees ja vaadanud multikaid või lastefilme.
Minu jaoks tekkis probleem siis kui mina 2 aastat tagasi lapse sain ja vend seda sellest ajast kui võistlust võtab. Kui poiss tema sõna ei kuula siis kohe ähvardab, et annab asjad minu lapsele ja sllega on poisil tekkiud minu lapse vastu viha. Olen vennale öelnud, et nii ei tohi aga ma ei saa ju kontrollida seda mis neil oma kodus toimub.
Vend alandab ja halvustab oma naist avalikult ja naine on mu emale ka rääkinud, et vend on teda peksnud ja ka lapse vastu kätt tõstnud. Samuti karjub ta lapse peale juba pärise väikesst peale, poiss lausa kardab oma isa. Oleme emaga mõlemad rääkinud ka vennanaisega, et kui asi nii hull on siis aitame tal sellest suhtest pääseda aga ka sellest ei ole midagi kasu. Nad tegid hoopis teise lapse juurde ja väidavad et ka see oli plaanitud. Tütar sündis aasta alguses ja poeg on peale seda veel hullemas seisus kui enne. Juba varem pidi ta venna käsul päevad läbi oma väikses toas istuma kuid nüüd istuvad nad naise ja tütrega elutoas ja kui poiss sinna tuppa ka satub siis ei tohi ta piuksugi teha, sest õde magab või on vennal mingi muu põhjus et poisi peale käratada. Venna sõbralt olen ka kuulnud, et vend on poisile lisaks muule karjunud "ma tapan su ära" ja lapse ema ei võta ikka midagi ette. Nüüd on vennal tekkinud ka mingi 19aastae tibi, kellega pidevalt aega veedab või siis telefoni või arvuti kaudu suhtleb ja loomulikult on see teada ka poisile. Poiss on juba nii suur, et räägib kodus toimuvast vanaemale ja vanaema siis üritab kuidagi seda kodust olukorda lahedada aga pole võimalik eriti palju ära teha. Siiani solgutatakse last vanemate ja vanavanemate vahel edasi tagasi ja laps röögib kui peab koju minema, sest emme ju tegeleb koguaeg õega ja issi ainult karjub temaga. Poisil on närvid täitsa läbi ja vanaema ei suuda ka enam seda kõike taluda, sest lapse vanemad ei näe milleski probleemi ja nii ei saagi ju midagi lahendada.
Minu jaoks tekkis probleem vennaga siis kui mina 2 aastat tagasi lapse sain ja vend seda sellest ajast kui võistlust võtab. Kui poiss tema sõna ei kuula siis kohe ähvardab, et annab asjad minu lapsele ja sellega on poisil tekkinud minu lapse vastu viha. Olen vennale öelnud, et nii ei tohi aga ma ei saa ju kontrollida seda mis neil oma kodus toimub.
1,5 kuud tagasi proovisin taaskord vennanaisega rääkida, et niimoodi ei saa elada, mingu vähemalt laste pärast minema, poisil ju hing haige sellest issi pidevast karjumisest ja halvustamisest ja emme ükskõiksusest ja lisaks on kodus koguaeg emme-issi tülid ja nüüd veel väike õde kes saab kõik millest tema ilma on jäänud. Vennanaine vastas ainult "ma olen ise ka sellele mõelnud" ja siiani jätkub asi samamoodi.
Ma olen 2 aastat tagasi oma ema just venna ja tema pere jamade pärast insuldi ja infarktiga haiglasse viinud ja nüüd on olukord veel hullem ja kardan, et üsna varsti juhtub midagi samalaadset. Saan emast aru, et ta püüab last enda juurde võttes päästa tagatoas mädanemisest ja rahva vaenlaseks kasvamisest, ta ei suuda seda niisama pealt vaadata. Aga lapsel on ikkagi oma kodu ja kui probleemi ei saa lahendada murekohast siis jääbki ju asi samaks kuid nõuab rohkem ohvreid. Ema on nii närviline ja mehega tal suhted nii halvad et vaevalt veel elavad koos ja mõlemad just tunnistasid mulle, et põhjus on vennapojas.
Mida ma saaksin teha, et olukorda kontrolli alla saada?
Kirjeldatud olukord on päris hull tõesti. Teie viimasele ja kõige olulisemale küsimusele on aga väga raske vastust leida. Kirjas kirjeldate, mida kõke te olete ette võtnud, et asja kontrolli alla saada, aga midagi ei ole muutunud. Teil ei ole võimalik seda teha. Olen küll seda meelt, et jõuga ei lahenda ühtegi suhteprobleemi, ent kui lapsed on ohtlikus olukorras, kui neile ei ole tagatud eakohased tingimused arenguks ja kasvamiseks ning vaatmata lähiringis olevate inimeste sekkumisele ei ole võimalik olukorda kontrolli alla saada, tuleb anda asjale seaduslik käik. Lapseanematel on seadusega ettenähtud õigused ja ka kohustused. Soovitan teil selle probleemiga pöörduda kohaliku sotsiaalosakonna lastekaitsetöötaja poole.
