Laps on 2,7 a tüdruk.Mina olen 26 a ootan teist last 9 nädal ja olen mures oma lapse pärast.Ta hüsteeritseb igapäev aind nutab ja jaurab.Ma lihtsalt ei suuda enam.Igapäev kell 5-6 aja öösi ärkab ja hakkab karjuma lihtsalt kajrub lõputult ja ütleb emme jää vait ja ei räägi jne ei luba end rahustada ega midagi läheb veel hullemaks.Nüüd on hakand päevasel ajal vastu karjub ja lärmab ei tegele oma mänguasjadega,tahab arvutisse aga mina ei taha et ta sinna läheb ega lase ja siis hakkab karjuma lõunaund ta kodus ei taha teha lasteiaas on ta niiiii tubli aga kodus on nagu hullumeelne.Ma lihtsalt ei suuda enam ma lähen hulluks.Ma tahan et mu lapsel oleks normaalne käitumine .Ta lihtsalt ei kuula rahuliku rääkimist
Teie kirjast saan aru, et üks probleem on teie lapsel ja teine probleem on teil. Teie tunnete, et ei tea, mida peale hakata nutva lapsega. Ja kuna teie laps nutab palju, siis järelikult on ka temal mingi probleem. Lapse nutt on looduse poolt nii loodud, et vanematel oleks seda väga raske taluda - ellujäämise eesmärgil. Ka uuringud näitavad, et nutt ja jonnimine kutsub emades esile tugevad tunded – meeleheide, hirm, ärevus, abitus, segadus ja isegi viha. On vaja rohkem infot nutu ja jonnihoogude kohta, et ema tuleks paremini oma tunnetega toime ja suudaks siis olla toeks lapsele.
Mõned mõtted nutmise kohta. Lapsed nutavad, et väljendada oma vajadusi ja ebamugavust või elavad oma stressi välja. Laps käitub halvasti, kui ta tunneb end halvasti. Lapse nö halb käitumine muutub, kui ta hakkab ennast paremini tundma. Laps tunneb ennast paremini, kui teda kuulataks, püütakse mõista, antakse talle tähelepanu ja kui ta saab piisavalt füüsilist lähedust. Vahel arvatakse, et lapsed jonnivad kasvatamatusest, kui tegelikult neil on lihtsalt omad vajadused ja tunded.
2-3 aasta vanuses tärkab laste teadlikkus omaenese minast ning seda tuleb austada, kuna see on oluline arenguline etapp. See aeg võib olla vanematele üsna raske, kuna lapsel on palju tahtmisi. Kui nad oma tahtmisi ei saa, siis nad kogevad viha ja pettumust ning väljendavad seda. Siin on oluline koht vanemal – ei pea kõike lubama, kuid lapse pettumust või kurbust saab seejuures austada ja mõista. Nii õpib laps maailma ja teiste inimeste piire samm sammult tundma ning samas õpib kogema ka oma tundeid ning austama oma vajadusi.
Kui lapse nutul ei ole füüsilist põhjust ega otsest muud rahuldamata vajadust, siis võib oletada, et ta elab välja oma stressi. Sel juhul on oluline pakkuda lapsele turvalist ja rahulikku õhkkonda nutmiseks. Hea, kui ema saaks hoida last enda lähedal ja julgustada: „ma näen, et sa tahad praegu nutta“; „ma näen et sa oled kurb“ või „ma näen, et sa oled kohe päris vihane". Stressi võivad tekitada lapsele rasked sündmused, kuid ka normaalne iga päevane elu, kui laps ei saa kõike mida ta tahab. Teatud määral on stress paratamatu ja normaalne.
Öiste hüsteeriliste nuttude korral ei pruugi laps tõepoolest olla kontaktne. Sel viisil elavad lapsed samuti stressi välja, mis võib olla seotud ka mõne varasema mälestusega või isegi sünniga. Ta võib vanema ära lükata ja tavaliselt nad hommikul seda nutmist ei mäleta. Siiski on tähtis, et vanem suudaks jääda rahulikuks ja lasta lapsel oma nutt ära nutta. Võimalusel võib last süles hoida ja lihtsalt öelda: „jah armas, ma olen siin sinu jaoks olemas“.
Selleks, et te emana suudaksite lapse tunnetega toime tulla, on vaja oma tunnetes selgust saada. Võite mõelda mõnele küsimusele. Kas teil lubati lapsena tundeid tunda ja vajadusel nutt? Kuidas teie vanemad käitusid? Millised tunded teis ärkavad, kui laps nutab või nö hüsteeritseb? Millised mõtted teil tekivad seoses nutuga? Kust need mõtted on pärit? Kuidas te saate ise leida endale rohkem toetust ja taastada oma energiat? Mida te vajate? Mis teid rõõmustab? jne. Oluline, et hoolitseksite enda vajaduste eest, et siis jaksaksite hoolitseda lapse vajaduste eest, sest laps ei oska seda veel ise.
