Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Muu :: Lapse hirmud

Carmen
Külaline
Postitatud 06.01.2011 kell 14:15
Tere!
Minul selline mure, et mu tütar(veebruaris saab 4 aastaseks)on väga arglik ja kardab kõike...hääli, inimesi,üksi jäämist jne jne...Ei taha käia ka lasteaias(seal ka nuttis palju)Nüüd pole teda paar kuud viinudki.
Ma ei saa aru, millest need hirmud tingitud?Pole teda nagu üksi jätnud ja seletan alati kõike aga ikkagi kardab(isegi autosse ei taha üksi jääda..kui hakkan teda kinni panema ja ise ka siis tulema autosse siis juba tekib tal paanika, kas ma ikka autosse jne??)
Ma väga muresSadSadSad
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 07.01.2011 kell 13:36
Hirmud kuuluvad arengu juurde. Uuringute põhjal kardavad näiteks aastased lapsed kõige enam võõraid, vanematest eraldamist, äkilist suure objekti ilmumist ja müra. Kolme-nelja-aastaste laste tavalisemad hirmud on suured ja tundmatud loomad, pime ruum, suured objektid ja masinad, maskid, ootamatud muutused last ümbritsevas keskkonnas, tundmatu ümbrus, tugev müra, eraldamine vanematest jpm.
Üldiselt on nii, et mida väiksem on laps, seda enam on tema hirmud seotud teadmatusega: väike laps ei aima veel, kuidas maailm toimib, teadmisi on vähe, need alles kogunevad. Mida suurem laps, seda enam on hirmud seotud tema enda sees toimuvate sisemiste protsessidega. Mõistagi on hirmud seotud konkreetse keskkonna ja kogemustega, üldise turvatunde (või selle puudumisega).
Lapsevanema ülesanne on last igati toetada ja mõista. Hirmude puhul on oluline lapse tundeid aktsepteerida. Alati on abistav mõistmise sõnastamine: ma saan aru, et sa kardad, ma näen, et see hirmutab sind, sulle tundus see kole, sulle ei meeldiks praegu üksi olla jne. Nii saab laps aru, et vanemale on tema hirm mõistetav ja et hirm nagu kõik teisedki tunded on igati kohased nii tundmiseks kui ka teistega arutamiseks, et neid paremini mõista. Kõik hirmutav saab üle rääkides palju väiksemad mõõtmed – seegi on oluline koht hirmudega tegelemises. Seega tuleks peale hirmutunnete peegeldamise tegelema ka nende normaliseerimisega, aga ka julgustamisega ning lahenduse otsimisega üheskoos.
Lapse hirmu vähendamine või selle tühiseks pidamine (oh, mis sa tühjast kardad! ah, see pole ju üldse kole! kuidas sa selline argpüks oled! keegi teine ei karda sellist asja jms) räägivad lapsele, et tema tunded või temaga juhtunu pole vanemale tähtsad ja et temast ei saada aru. Kui hirmutundele lisandub tunne, et mind ei mõisteta, on lapse frustratsioon palju suurem.
Ei maksa ka keelata lapsel rääkimast, mida ta täpselt tundis või kartis – vastupidi, seesugune rääkimine aitab hirmu lapse seest välja, mitte ei võimenda seda, nagu tihti arvatakse. Last aktiivselt kuulates, st tema mõtteid kõval häälel oma sõnadega ümber öeldes ja tema tundeid peegeldades on võimalus lapse mõtetele-tunnetele paremini ligi saada, ja seejärel saab mõelda, kuidas last aidata. Ka lapse enda lahendused on olulised, ikka võib küsida-pakkuda: mis me saaksime teha, et sa ei kardaks? Aktiivne kuulamine võib olla paras pähkel, kuid on tõesti hästi abistav. Oleks oluline aru saada, mis on teinud teda kartlikuks autosse istumisega seoses (vm konkreetsed olukorrad, kus näete, et laps kardab). Ilmselt on siin taga mingi kogemus, juhtum, millele lapse fantaasia on andnud hirmutava tähenduse. Kui saate lapse kuulamise abil sellele jälile, saab selle hirmu maha võtta.
Lapse kasvades jääb ka hirme vähemaks. Erinevate hirmude ületamiseks võib kasutada ka mängulisi võtteid (kas koos suure mõmmikuga oleks sul julgem olla?), selgitamist, seletavate jooniste ja piltide näitamist jms. Tasub jälgida ka enda reageeringuid. Kui julge või kartlik te ise olete? Lapsed on täiskasvanute väga tähelepanelikud jäljendajad. Võib ka juhtuda, et laps väljendab ema või isa sees peidus olevat hirmu, mida vanemad ühel või teisel põhjusel avalikult ei näita.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!