Olen nüüdseks juba viis päeva depressiooniosakonnas olnud, kuid siiani lähevad asjad ainult hullemaks. Ravi on mul iseenesest peal olnud juba eemlise aasta sügisest, sellel sügisel lisandus veel üks ravim, kuid asjad kisuvad aina rohkem ja rohkem kiiva. Olen tagasi enam-vähem samas kohas, kust alustasin eelmise aasta augustis haiglasse minnes. Tolle hetkega on vahe vaid selles, et siis ei saanud ma huumorist aru ega suutnud suhelda, kuid siis polnud enesetapumõtteid. Ei oska enam midagi mõelda ega teha. Eile rääkisin sellest olukorrast nii oma raviarstile kui ka õhtul õele, kes siis mulle hilisõhtul lõpuks Diazepami süsti tegi, et saaksin veidikenegi magada. Ometi on täna asi veelgi hullemaks läinud. Käed värisevad ja otsin võimalusi, kuidas oma veene läbi lõigata. Lihtsalt ei suuda kuidagi olla. Kõige hullem on asja juures see, et süütuks kannatajaks jääks siiski mu laps, kes küll hetkel on koos vanaemaga Saaremaal. Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas peaksin suutma veel 2 päeva üle elada enne kui arsti näen. Olen üsna veendunud, et mul tuleb ravimeid vahetada, sest kui asjad sedasi edasi kulgevad, siis varem või hiljem ei suuda ma enam ennast mõistusega vaos hoida...
Mind ei motiveeri enam miski elule: tunnen, et oleks kasulikum kõik kukele saata ja lõpetada need piinad, mida olen enam kui neli aastat pidanud jutti kannatama. Enda elu analüüsides olen jõudnud välja selleni, et sarnased probleemid on mind saatnud juba ligemale 20 aastat, kuid ravini jõudsin napilt neli aastat tagasi. Sealt edasi on allakäigu ahel hakanud spiraalina aina kiiremini veerema. Kui ka mõneks ajaks asjad korda saavad, siis napilt loetud kuudeks ja edasi läheb tohutu kiirusega allamäge. Enne ravi alustamist suutsin ikka vahel kuni aasta hakkama saada ilma probleemideta, samas olid ka masendusperioodid märksa pikemad kui praegu. Nüüd on küll masendusperioodid lühemad, ent sellega koos on ka lühenenud \"normaalsed\" perioodid. Ei oska enam oma tundeid isegi sõnadesse panna: olen nii kurnatud kõigist neist probleemidest, mida see haigus endaga lisaks kaasa toob.
Tänan, et usaldasite foorumit ja veelgi enam on tähtis, et püüate mõtteid vahetada ja ei jää oma raskustundega päris üksi. Saan aru, et vaatamata pikale ravile, olete ikka ja jälle lootust kaotamas, et võiksite kunagi kergemalt hingata ja elust rõõmu tunda. Kui enesetunne veidi leevendubki, siis on see pigem ajutine. Küllap olete depressiooni ravikulust ja kaasnevatest mõjudest teadlikumgi kui mina ja siinkohal ei püüagi teie olukorda meditsiiniliselt selgitada. Küllap on teile seegi teada, et depressioone on mitmesuguseid ja sageli on nad korduva iseloomuga, kuid kas see teid just lohutab, on iseasi. Tahan aga väga loota, et teil on hea kontakt oma arstiga, kellega saate arutada ravimite mõju ja analüüsida oma enesetunnet ning varem või hiljem jõuate koos just teile sobivate ravimeetoditeni.
Mõtlen meetodite alla laiemalt erinevaid viise raviks. Lisaks ravimitele on kindlasti oluline arutleda ja jõuda selleni, mis veel teie elus muuta saaks, et depressiivsust vähendada ja kuidas tulla toime selle vallandumisel. Järjest enam jõutakse erinevaid haiguste tekkemehanisme analüüsides selleni, etlisaks võimalikule bioloogilisele eelsoodumusele on oluline roll täita ka välisteguritel. Tegelikult on oma osa kõigel, mille keskel me elame ja kuidas me elame. Oluline mõju haiguste tekkimisel, sh kahtlemata ka depressiooni valladumisel, on näiteks igapäeva elus toimuvatel stressirohketel sündmustel, pingelistel suhetel, iseendasse suhtumisel, mõtteviisil jne.
Kirjast selgub, et olete püüdnud väga kaua ja erineval viisil oma masendusest üle saada ja motivatsiooni elamiseks leida. Kas võiks ikkagi veel proovida mõelda, mis see üks esimene, kuid siiski oluline asi võiks olla teisiti, et oleks parem olla. Mis võiks igas päevas olla üks asi, mis on korda läinud? Alustades kasvõi sellest, et olete jälle ühe päeva vastu pidanud.
Mis on see, millest oleks kahju ilma jääda?. Praegu oletan, et kindlasti mõtlete oma lapse peale. Seega olete hooliv ema ja lapsele on see peamine. See on juba väga-väga hea asi teie elus.
Niisiis, vaid paar päeva ja saate oma arstiga arutada, mida proovida, et kogeda ravi edukust. Paluge tal endale seletada, kuivõrd see käib depressiooni juurde, et enesetunne võib ka halveneda ja paranemine ei kulge vaid tõusvas tempost. Millised on võimalused näiteks psühhoteraapiat kasutada jne.
Soovin teile rõõmsamaid aegu ja väikest päikest igasse päeva.
