Mul mureks minu 7 aastane tütar.Ma ei saa temast enam jagu.Ta haugub mulle vastu,karjub ja ütleb halvasti.Olen proovinud kõike juba ,nii hea kui halvaga ja ei mõju mitte miski.Käib kus tahab ja teeb mis tahab,ei tule koolist koju ja kui ma ta siis üles leian ja koju viin on ta veel pahane minu peale.Kui ma räägin et ma ju muretsen kui ma ei tea kus ta on ,selle peale öeldakse mulle vaid et " Minuga ei juhtu kunagi mitte midagi ".Ma ei saa tal koolis vastas ka käia ,kuna mul veel 2 last kes on väiksemad ja kodused ja ma kasvatan lapsi üksi.Ei oska enam midagi ette võtta ,kuhu pöörduda ,mida teha??Oskate ehk soovitada?Ei taha üldse riielda ja kakelda koguaeg
Lapsed ei tee midagi niisama - nagu meie, täiskasvanudki. Kõigel on põhjus, iga käitumise taga on mingi vajadus. Kui kasvatate kolme last üksipäini, olete ilmselt ülekoormatud: palju vastutust, palju muret ja tegemist kodu ning lastega. Ilmselt on 7aastane pidanud olema ka "suure vanema õe" rollis ja jäänud ilma mingist osast tähelepanust ja hoolest. Seda juhtub pere vanemate lastega alatasa ja see võib olla ka üks põhjus teie tütre praeguseks käitumiseks. Lapsed hakkavad tihti n-ö pahadeks lasteks, kui tunnevad puudu vanemlikust kontaktist, mis on lapse emotsionaalseks arenguks tingimata vajalik.
Ehk saate aega võtta ja tütart kuulata, et paremini aru saada, mis lapsega toimub. Ka ise võiksite selges minakeeles rääkida sellest, mis teile muret teeb, millele olete mõelnud jne. Seesugused usalduslikud jutuajamised võiksid muutuda reegliks, ehk on võimalik leida selline aeg, mil väiksemad lapsed magavad ja saate segamatult vanema tütrega tegelda.
Kirjas pole juttu, kas teil on olemas sotsiaalne võrgustik, mis aitaks toime tulla: vanaemad-vanaisad, sõbrannad, hoidjatädi? (Kas laste isa on ka võimalik appi kutsuda - see oleks peagi puberteediikka jõudvale tüdrukule lausa hädavajalik). Kui lapsi on peres rohkem kui üks, peaks ikka meeles pidama, et iga laps vajab lisaks koos perega veedetud ajale ka privaatset aega oma isa ja emaga. See täielik kontakt ühe vanemaga annab lapse enesehinnangule ja ka turvatundele palju juurde: mina olen tähtis, mind armastatakse, minu arvamust kuulatakse, ka minu lahendused tulevad kõne alla. Kõik see on lapsele väga vajalik.
Kiireid lahendusi siin ilmselt ei ole, kuid püüdke kindlasti taastada kontakt lapsega. Jälgige, kas teie käitumise muutus (minasõnumid, lapse kuulamine ja mõistmine, olemas olemine tema jaoks) annab muutuse ka tütre käitumises. Kui iseseisvalt tundub raske sellega toime tulla, saate kaaluda, kas ehk võiks pöörduda perenõustamisse.
