Lugu selline, et läksin augusti lõpust oma 2a7k lapse kõrvalt kooli. Alguses polnud väga vigagi, sest koormus pisike ja elu lill, kuid nüüd on asjad üsna kiireks läinud. Arvestused-eksamid järjest või samadel päevadel ning lapsele pühendumiseks jääb aega aina napimaks. Käimas oleval nädalal olen lapsega mängida-tegeleda saanud vaid loetud minutid hommikul ning enne magama minekut, sest ülejäänud aja olen kas koolis olnud või nina pidi materjalides. Kas selline pingeline aeg koolis avaldab mõningal määral mõju ka lapsele? Muutub tõrksamaks või hoopiski kleepub minu külge hiljem kinni? Tean, et see kõik on mööduv, kuid lisaks sellele, et hetkel on koolis kiired ajad, ootab mind ka aasta lõpus ees kolmeks nädalaks plaaniliselt haiglasse minek. Väike hirm on nahas, kas sedasi võib tekkida lõpuks olukord, kus laps leiab, et mina olen nii ebakindel tegelane, keda enam usaldada ei saa. Hetkel on mul prioriteetseteks asjadeks: tervis, laps ja kool. Ilma esimeseta ei saaks ma teise kummagagi kuidagi hakkama. Samas kooli pooleli jätta ka ei soovi, sest eriala huvitab mind väga ja soov oleks ikkagi korralik haridus kätte saada. Ainus, mis mind veidikenegi lohutab, on see, et kevadel läheb asi leebemaks ja kuni veebruarini pean kenasti vastu pidama.
Kirjast ei selgu, kas lapsel on ka teisi lähedasi inimesi peale teie: lapse isa, vanaema, hoidja? Kui pingelisel ajal on lapsel keegi teine, kes talle pühendub ja ka teie leiate veidigi aega lapse jaoks, ei peaks küll midagi hullu lahti olema.
Oluline on siiski, et saaksite teadvalt oma aega nii planeerida, et igas päevas on ka koht teie ja lapse ühisele tegevusele: mängimist, jalutamist, raamatu vaatamist. Kuna lapsele pühendatud aeg on napp, peaksite hoolitsema, et see oleks tõesti kvaliteetaeg – ärge sel ajal millelegi muule mõelge ega muuga tegelege.
Hea on, kui annate lapsele piisavalt eelnevaid minateateid toimuva kohta. Laps tundub küll väike, kuid ikka on oluline anda lapsele teada, mis toimub: ma lähen nüüd kooli, ma hakkan õppima, mul on täna pikk päev ja tulen alles õhtul jms. Sel moel suheldes hoiate alal ka usaldussuhet lapsega.
Ka haiglasse minekust rääkige aegsasti ja võimalikult seesuguste sõnadega, millest laps aru saab. Kolm nädalat on lapsele küll hoomamatu aeg, aga rääkida lapsele, et emme läheb ära ja tuleb kindlasti tagasi, on ikka oluline. Kui lapsega on sel ajal teised, siis peaksid nad lapsel laskma kurb olla ja ema järele igatseda – need on loomulikud tunded. Lohutamine (küll emme varsti tuleb) ei ole kunagi nii tõhus lapse tunnete maandamine ja tunnete peegeldamine (ma saan aru, et sa igatsed emme järele). Nii saab laps aru, et teda on mõistetud ja asub peagi oma järgmiste tegevuste juurde.
Kui kiire aeg saab mööda, on teil taas aega lapsele keskenduda ja elu läheb taas endisesse rütmi. Teie rahulikkus ja rõõmus meel praeguses keerukas olukorras on kindlasti ka lapsele toeks, sest lapsed tunnevad kõiki neid tundeid, mida nad tajuvad oma lähedastes.
