Tere.
Mul on mure oma 7-aastase pärast, kes sel sügisel kooli läks. Ta on hakanud viimasel paaril kuul pidevalt köhatama. See ei ole külmetuse köha, vaid just selline ebakindluse või närvilisuse märk - peaaegu iga kord kui ta midagi tahab öelda, elneb sellel üks või mitu valju köhatust ning isegi kui ta on omaette, ta vahel köhatab.. Seda on nüüdseks märganud ka teised- vanavanemad, mõned õpetajad, koolikaaslased isegi ahvivad teda selle pärast ( laps on selle pärast väga õnnetu, aga see narrimine ainult suurendab köhatausi) ja mu ema hoiatas, et kui see köhatamine jääb pikemalt kestma, võib sellest astma areneda.
Ka ise olen lapsele püüdnud meelde tuletada, et sul pole vaja iga kord rääkima hakates köhatada, aga tean, et selles eas lapse ei suuda ennast veel ehk nii hästi kontrollida.
Millest see köhatamine võib tingitud olla, kuidas lapse enesekindlust suurendada, parandada?
Kuhu ja kelle poole peaksin oma lapsega pöörduma, et selle probleemiga tegelda? Kas nt lastepsühholoogi poole pöördumiseks on tarvis enne perearsti juures käia, sealt saatekiri saada jne? Või peaks siiski alustama kurguarstist, kes uurib, kas ja mis seal kurgus siis häirib?
Selle murega võiks perearsti juures igaks juhuks ära käia küll. Siis on süda rahul, et lapsel ei ole mingit orgaanilist haigust. Kuid suure tõenäosusega on tegu psühholoogilise probleemiga, mille tagapõhja peaks kindlasti püüdma uurida. Psühholoogi juure minekuks ei ole vaja saatekirja. Samas on minu soovitus pöörduda perenõustaja või -terapeudi poole, kes on õppinud last, tema peret ja tema kooli-klassi vaatlema kui üht tervikut. Elus on ju ikka kõik kõigega seotud, ja kõik need kolm mõjutavad üksteist ka vastastikku.
Kõigepealt peakski uurima, mis toimub lapsega koolis - mis talle seal meeldib või ei meeldi, mis pinget tekitab jne. Ehk oleks abi ka klassijuhatajaga rääkimisest, mida tema arvab ja märganud on. Ka kodus toimuv on väga tähtis - kas laps saab piisavalt toetust ja tähelepanu, milline suhtumine talle kodus osaks saab, kas teda õpetatakse õppima (algklasside on see oluline), kas ta saab kelleltki küsida, kui ta midagi ei oska jne.
Vähemtähtsad pole ka need suhted, mis on teie ja abikaasa vahel. Lapsed on väga tundilikud isa-ema suhete osas ja võivad reageerida vägagi kummalistel viisidel.
Ehk on abistav ka, kui mõtlete, millal see köhatamine algas, mis sel ajal koduses või kooli elus muutus jne. Et lapsest paremini aru saada, on vaja teda aktiivselt kuulata, peegeldades ja ümbersõnastades lapse tundeid ja mõtteid. Selleks on vaja võtta aega, olla lapse jaoks sada protsenti olemas, aktsepteerida kõike seda, mida laps räägib.
Kui kõik see endale keeruline tundub, siis pöörduge julgesti mõne spetsialisti poole, kes aitab toimuvast aru saada.
