Tere!
Mulle teeb muret minu enese käitumine oma 5-aastase pojaga. Nimelt kui on kiire ja ma ärritun ta peale, kui ta mõne asjaga toime ei saa nii, nagu ma temalt eeldaks, siis kipun häält tõstma ja hakkan teda oma sõnadega solvama ja alandama (et mitte öelda sõimama). Pärast kahetsen ja endal on jube paha tunne, aga lapse väärikuse on jälle jalge alla tallatud. Ma tean (omast kogemusest), kuidas see lapse enesehinnangule mõjub ja ei taha temaga nii käituda, aga ikka kipub kõik korduma.
Täna hommikul oli jälle tüüpäide:
isa viib teda lasteaeda (mina olen titaga kodune), aga nagu ikka hommikuti, ei ole ajaga lõputult venitada. Isa läks kiiruga lund rookima õue ja minu asi oli poiss riidesse saada peale kakaojoomist ja multikaid. Meil on muidu kaks varianti: kas isa paneb ta ise riidesse, kuna niimoodi hoiab aega kokku (mulle see aga väga ei meeldi, sest sellepärast tal ei tulegi endal hästi välja see riietumine, kui koguaeg kõik eest ära tehakse), või siis mina "assisteerin" teda kõrvalt (mis tavaliselt kukub lõpuks ikka näägutamisena välja) ja ta paneb ennast ise riidesse, aga see võtab tohutult aega. Ta on hirmus jutupaunik ja kogu aeg seletab ja siis ei pane üldse tähele, mis talle räägitakse või mida ta omale selga paneb ja mispidi. Aga nagu ikka on kõik kiired asjad korraga ja mul tita tahtis süüa ja sain ainult sõnadega juhendada teda. Võttis pidžaama ära lõpuks ja ikka muudkui plärab ja alles kui mitmendat korda juba kurjemalt ütlen, et pane nüüd lõpuks pluus selga, siis kuuleb. Enne ei pane midagi tähele. Pani tagurpidi pluusi, nagu tavaliselt. Ütlesin, et võta ära ja pane õiget pidi. Siis hakkab torisema, et miks mina pean kõik ise tegema ja sa oled paha jne. Vaatan kella, et kui nad kohe ei stardi, siis isa jääb tööle hiljaks, siis ta ei jõua õhtuks oma tööasju tehtud ja tuleb töölt hiljem ja ei jõua enne trenniminekut poest läbi tulla, aga mul just vaja, et ta täna ise poes käiks. Ja poiss muudkui plärab ja ei saa riidesse. Mul juba hakkab hari punaseks minema, ta paneb sellepeale sukapüksid ka tagurpidi jalga. Siis sain juba kurjaks ja hakkasin pihta, et kuidas sa ei oska ikka veel ennast riidesse panna, ise juba 5-aastane, ja kes sind lasteaias riidesse paneb ja tee kiiresti jne jne. Siis isa juba hõikab, et tehke kähku, tal vaja minema hakata, täna ummikud ka nagunii... Pluuse ja sukapüksid sai lõpuks, siis pani järgmisena mütsi pähe (tagurpidi) ja kindad kätte ja jäi vaatama, et nüüd ei saa ju kinnastega õuepüksegi panna. Ma juba hakkasin kisama, et võta kindad ära, pane kähku püksid ja kampsun ja siis saapad, jope, müts ja lõpuks kindad. Saabastel jättis krõpsud lahti, püksisääred jättis saabaste peale tõmbamata, jopel ei tõmmanud lukku kinni üles välja ja ma juba kujutasin ette, kuidas lasteaias ka niimoodi läheb õue, lumi saapa sees ja kõri paljas ja siis külmetab ja haige, ja hakkasin oma etteastega uuesti pihta, et kuidas sa ikka veel ei oska ja kes sind lasteaias paneb ja ise 5-aastane jne. Ainus viis, kuidas ta pläramise ära lõpetab ja natukenegi kuulab, mis ma räägin, ongi see kui ma juba vihaseks saan ja häält tõstan. Või siis nii, et meil on tund aega aega ta riietumise jaoks ja ta teebki siis omaette ja igat asja mitu korda omas tempos, kuni kõik asjad õiget pidi saavad ja korralikult pandud. Siis ma ei lase ennast sellest häirida, aga see eeldab, et meil pole ajapeale minekut kuskile. Aga hommikuti ei mängi hästi välja nii.
Asi polegi selles, kas ja kuidas ta oskab ennast riietada, vaid selles, mismoodi mina reageerin. Mul nüüd terve päeva nii paha tunne, et ma teda alandasin ja solvasin. Pole siis ime, kui lasteaias pärast mõnda last lööb (paar korda on juba tulnud kasvataja poolt kaebust, et lõi kedagi). Võibolla oleks tõesti õigem siis teha nii nagu isa teeb, et paneb ta ise riidesse (kuigi ma ei tea, kas minult õpituna või omal algatusel isa ka seejuures sageli solvab ja alandab teda, et ta ise ei oska). Vahel vaatan, et ta juba kardab me riidlemist ja sellepärast ei julge mõnda asja alustadagi. Sageli ta karjub vastu, kui ma teda materdan ja nullin oma väljaütlemistega, siis mul vahel käib sees miski võpatus, tunnen, et olen seda situatsiooni juba kunagi läbi elanud, ainult et siis olin mina see laps, keda alandati ja sõimati, ja mina ei julgenud vastu midagi öelda ja tema nüüd ütleb vahel täpselt sama asja vastu, mis mina omal ajal lapsena selles situatsioonis mõtlesin, aga ei julgenud välja öelda. Ma isegi ei mäletanud, et mind sedasi päevast päeva alandati sõnadega, aga kui oma last sõiman, siis on hakanud meenuma igasugu asju ja seda hullem tunne on pärast omal olla, et teen ise sama. Ma tean täpselt, kuidas see alandamine lapse enesehinnagule mõjub ja kuidas see kogu ta ülejäänud elu mõjutada võib, kui ma ära ei lõpeta. Ma ise olen siiani hädas oma alaväärsuskompleksidega, see lausa segas mu tööd. Mul on madal enesehinnang, lasen oma perel (emal ja vanemal vennal) ennast siiani pidevalt alandada ja materdada teemadel, mis pole üldse nende asigi; tööl olin mina see loll, kes vajadusel tuleb ilma selle eest tasustamata kohale ka jõulupühadel ja jaanipäeval, et saaks kõik õigeks ajaks valmis; kes kunagi ei hiline ega puudu ega jäta tegemata midagi, mis lubatud; kes ei ütle vastu ja teeb rohkemgi kui mu amet eeldab - peaasi, et ei peaks ennast teiste ees lollina tundma ja neile kuidagi ette ei jääks ja saaks võimalikult nähtamatu olla. Mujal ma ei saa ennast kehtestatud, aga nüüd kodus siis alandan oma last!? Teen just seda, mida ma juba lapsepõlves mõtlesin, et mina oma lastele ei teeks.
Pärast selliseid stseene ma lähen räägin lapsega, seletan ära, mille pärast ma ärritusin (sageli on laps ainult kõrvalpõhjus ja tõeline ärritaja on miski muu) ja ütlen, et ma käitusin valesti temaga. Ta saab ise ka aru, mis ta ise võiks teistmoodi teha ja oleme suured sõbrad siis. Kuni järgmise korrani. Ta annab mulle alati kõik andeks, nagu ainult lapsed võivad oma vanematele anda. Ja seda valusam on mul ta siirust ja tänulikkust pärast taluda, kui ta siis kallistab mind ja nii õnnelik on ja räägib, et ma olen maailma parim ema jne. Ma ju ise tean, et ma pole tema vääriline.
Lapses tekitab see tema väärikuse riivamine palju frustratsiooni, aga mul kohe ei tule teisiti välja. Olen lugenud varasemalt Gordoni raamatuid, nüüd lugesin Jesper Juuli "Sinu tark laps". Viimati lugesin Alice Milleri "Sinu enese pärast". Ma saan väga hästi aru, kuhu selline minupoolne terror välja viib, aga ma ei oska sellele lõppu teha. Kuidas ma saan võitu oma ärrituvuse üle ja last ilma alandamiseta kasvatada? Võibolla ma teen liiga suure numbri sellest lapse alandamisest, aga kuna see on ka minu enda minevikust nõrk koht, siis see teeb mulle eriti haiget. Palun nõuandeid, kuidas ma saaks ennast muuta. Lisan veel, et mu tassil pole häda midagi. Meil on väga tore perekond, mehega oleme koos elanud 10 aastat ja suhted on meil väga head. Alati võiks ju rohkem aega olla üksteise jaoks või enda jaoks, aga kuna meil ei ole lähedal elavaid vanaemasid või sugulasi, kes lapsi hoiaks, jagame omavahel aega ja kahekesiolemise aega meil tõesti peaaegu ei olegi, kuna tita on alles nii väike. Aga lapsed on nii lühikest aega nii väiksed, et vajavad täit tähelepanu ja mulle tohutult meeldib kodune olla ja ainult nendega tegeleda. Mees saab tegeleda oma hobidega ja püüan talle kodus puhkust ka anda, kuna ta pälgatööd ei saa just puhkuseks nimetada. Ma ei saa öelda, et mul millestki väga puudust oleks ja see mind närviliseks teeks. Ma sain sellise elu, nagu ma olin unistanud ja ei tule küll pähe ühtegi asja, mida ma teha tahaks kangesti, aga ei saa. Nii et mehega jalutama ärge mind praegu saatke  ma arvan, et asi ei ole mu tassis, vaid kuskil kaugemal. Võibolla oskate veel soovitada midagi lugemist mulle?
Ette tänades!
|
