Mu probleem on selles, et muretsen oma venna pärast. Ta on üheksa aastane ja käib teises klassis. ta läks aasta hiljem kooli, kui tavaliselt minnakse, sest ta polnud eakohaselt arenenud. tal on algusest peale väga raske olnud kooliga kohaneda ja ma arvan, et seepärast on ta olnud kaks aastat tugevas stressis. Pereelu ei ole ka kiita, sest meie vanemad on pidevalt riius ja ka stressis.
Ma hakkan nüüd detailsemaks minema oma jutuga. tal on minuteada koguaeg olud veider harjumus oma nokut näppida ja teda on palju manitsetud selle pärast. Nüüd ta enam seda iga kord ei tee, aga ikkagi teeb kätega samas piirkonnas mingit liigutust oma näpudega, ilma end katsumata. Ma olen koguaeg lootnud, et see läheb üle, või keegi lähedastest viib ta psühholoogi juurde, kus tehakse kindlaks milles probleem. Igaljuhul ma ei ela oma vanematega koos ja näen oma venda harva. Mõõdunud nädalavahetusel ma käisin sugulase sünnipäeval, kus oli ka mu vend. Nüüd on ta käitumine veel veidramaks muutunud, ta krimpsutas oma nägu koguaeg. Algul ma arvasin, et ta tahab tähelepanu aga kui teda keelati, siis ta lõpetanud suu ja ninaga liigutuste tegemist. Hiljem autos ma küsisin,et kas ta teab, et ta teeb imelike nägusid, millele ta vastas, et ei tea.
Mis on tema veidra käitumise põhjused ja kas ma saaks teda kuidagi aidata?Kuhu ma peaks temaga pöörduma? Millise spetsialisti poole?
Väga muljetavaldav on Teie hoolivus oma venna suhtes ja ka tõsidus, kuidas olukorda näete. Kirjeldate, et poisi jaoks on olnud stressirohke aeg juba paar aastat ja seostate seda kooliminekuga.
Kindlasti on see suur muutus igale lapsele, palju muutusi, kohustusi, kohanemisi. Kui koolimineja on omakorda tavatult tundlikum laps või tema valmisolek pole olnud eakohane, siis seda enam on väga oluline, et keegi toetab teda igapäevaselt koolitööde tegemisel, julgustaks, tunnustaks, oleks olemas, kui ta seda vajab. Paljudes koolides pakutakse vajadusel õpiabi. Kindlasti tasub rääkida ka klassijuhatajaga, mida tema on märganud selle kohta, kuidas poisil läheb ja kuidas ta end koolis tunneb.
Lisaks koolimineku stressile, võib suuresti olla poisi enesetunde mõjutajaks kogu peres toimuv. Viitate, et vanemad on pidevalt riius ja ise stressis. Teie aga elate mujal. Esmalt on väga oluline püüelda selle poole, et pereelu ei oleks nii pingeline, see mõjutab ju kõiki, sh kindlasti ka poisi enesetunnet, õpivalmidust, keskendumist, tema tervist ja arengut.
Siit tuleneb ka mõte, et ainult poisiga näiteks arsti, neuroloogi või psühhiaatri juurde minek ei pruugi kogu probleemi lahendada, võimalik, et vaid leevendada või toimida ajutiselt (seda juhul kui ravi keskenduks vaid poisile ja veel enam kui jääks vaid ravimite võtmiseks).
Kirjast selgub, et poiss ei ole ise teadlik ka oma tahtmatutest liigutustest, näomiimikast. Sel juhul ei saa loota ka sellele, et ta ise oma käitumist lihtsalt muudaks, veel vähem ei aitaks teda see, kui ta näiteks selle eest pidevalt riielda saaks. Pigem suureneb tema sisepinge ja seeläbi ka mainitud sümptomid.
Usun sellisesse muutusesse, mille kaudu väheneb kogu peres pinge ja poiss saaks saaks tunda rahulikku keskkonda ja seeläbi saavutaks ise emotsionaalse tasakaalu. Samuti võib ta vajada õppimisel lisaabi, et end hästi ja hakkamsaavana tunda.
Oletan, et Teie ise olete samuti väga oluline tegelane oma venna jaoks. Kui juhtub nii, et vanemad ei ole motiveeritud tegelema poja probleemiga, siis pöörduge ise näiteks perenõustaja, lastepsühholoogi või neuroloogi poole või kasvõi esmalt perearsti poole, kes oskaks edasi soovitada kuhu pöörduda (usun, et leiate internetist kontakte vastavalt oma elukohale).
Jätkuvat hoolimist ja vennale rohkesti rõõmsaid emotsioone!
