Minu mure seisneb selles, et ma ise tunnen ja tean, et mul puudub täielikult enesekindlus. See väljendub näiteks selles, et ma ei taha võõrasse seltskonda kunagi minna koos oma noormehega kahekesi või üksi, kui on sõbranna kaasas, on tunduvalt kergem seda teha. Nii kaua kui ma mäletan, ei ole ma kunagi sallinud võõraid tüdrukuid. Kui olen sattunud kuskile seltskonda, kus on ka tüdrukud, keda ma ei tunne, siis ma hoian neist nii eemale kui võimalik. Poistega on teistmoodi, nendega ma saan väga hästi läbi ja pole probleemi ka nendega suhtlust alustada. Ma tihti võrdlen ennast teiste inimestega ja kui ma näen, et keegi on minust ilusam, paremini riides vms, siis see paneb mind vastikult tundma- ma ei oska nagu enam käituda. Kuna minu sõprusringkonnas on minust vanemad inimesed, siis ma isegi kardan nendega koos mängida seltskonnamänge (alias jne). Ma tunnen ennast nende seas rumalana. See on hakanud minu elu mingil määral juba segama. Tihti mõned sõbrad hõõruvad ka nina alla seda, et kui hakatakse mängima nt aliast, siis keegi kohe mainib ära, et ahah, see on "sinu lemmik mäng", mis oma korda tõmbab mu enesekindluse veel rohkem alla. Selliseid olukordi on veel palju olnud, kus enesekindlusest jääb puudu. Mure ongi selles, et ma ei tea, kas ja kuidas on võimalik oma enesekindlus tagasi saada. Ma ei taha selleks psühholoogi poole pöörduda, ma tahan esialgu ise proovida sellega hakkama saada. Leidsin internetist ka raamatu Mia Törnblom- "Enesehinnang", mille plaanin läbi lugeda. Kindlasti on kasu ka Teiepoolsetest soovitustest.
Tere.
Teie kirja põhjal võib oletada, et teil tekib ärevus, kui tunnete, et olete negatiivses mõttes teistest erinev-halvem või imelik- ning see mõjutab enesehinnangut (lugupidamist endast) ja enesekindlust (usku, et saadakse millegagi hakkama). Olete senini arvanud, et inimesed eiravad või tõrjuvad teid, ja kipute tõlgendama teiste käitumist (näiteks kuidas nad vaatavad või räägivad) kui märki, et nad mõtlevad teist halvasti. Tunnete, et teile võib saada osaks kriitika või negatiivne hinnang , et teid leitakse olevat milleski küündimatu, et võidakse paljastada teie puudused või oskamatus millegagi toime tulla. Elate niimoodi pidevas varjatud hirmus ja tunnete tohutut pinget ja ärevust teatud olukordade ees.
Kirjelduse järgi võib olla teil sotsiaalärevuse ilmingud. . Sedalaadi ärevusega inimesed arvavad, et nad heidetakse otsemaid kõrvale, kui teataks, millised nad tegelikult on. Seepärast näevad nad tohutult vaeva, et oma "tõelist mina" varjata. Tegelikult pole neil midagi muud viga, kui see, et nad tunnevad ärevust. Muidugi on sellisel juhul raske oma arvamust väljendada. Samuti võivad taolise ärevusega inimesed arvata, et teised ei tunne kunagi sellist ärevust, et neil on vähem või polegi avalikuks saamist kartvaid puudusi ja nõrkusi või et nad ei muretse üldse, mida teised neist mõtlevad.
Ärevust tunda on normaalne. Kõik tunnevad ühel või teisel moel seda. Seda aga ei pea häbenema ega tegema sellest enda jaoks hirmuäratavat järeldust iseenda kohta. Eelkõige tekib ärevus meie ebatõhusatest mõtlemisemustritest, mis võib ajapikku tugevalt fikseeruda ja sel moel mõjutada meie hinnanguid iseenda ja teiste kohta. Ebafunktsionaalsed mõtlemiseskeemid on vaja asendada ratsionaalsematega. Seda on üksinda ainult käsiraamatute toel raske teha. Arvan, et kognitiiv-käitumisteraapia aitab teil sellest kiiremini ja tõhusamalt üle saada. Olete juba suure sammu teinud- probleemi sõnastanud ja sellele abi hakanud otsima. Olete poolel teel.
Otsus on muidugi teie enda teha.
Soovitan veel ühte raamatut: Gillian Butler "Võit sotsiaalärevuse ja häbelikkuse üle".
Lugupidamisega
Ene Raudla
