Jube keeruline lugu.
Meie pere koosneb 5 liikmest- mina-mees-minu poeg(7a)- mehe poeg(15a)-meie ühine poeg(1a).Siiani on kõik toiminud ja pere on olnud nii ühtne kui sellisel kummalisel perel võimalik on olla.
mehe poeg elab meil tema enda ema palvel(ei saa puberteediga hakkama ja oma elu uute lastega on keeruline ja probleeme on palju).
Siiani olen oma kasupojaga super hästi läbi saanud.Kuid mõni aeg tagasi võttis ta ema minuga ühendust,heites ette igasugu asju mida mina tema meelest tema poja kasvatamisel valesti teen...peale seda olen muutunud-ma ei taha oma kasupojaga peaaegu üldse suhelda...tahaksin nagu pääseda sellest,et minul mingi roll oleks tema elus...hullemaks läks asi veel siis,kui kord olin kohustatud kasupojale meie pere reegleid meelde tuletama,mida ta tõenäoliselt valesti tõlgendas ja mind kohe putsi saatis!!! see ei ole 100 % meie peres aksepteeritav ja minu nõue on alati kõigile,et vale käitumise korral tuleb vabandada,seda aga armas kasupoeg 10 päeva jooksul teinud pole.Ja ma enam ei ootagi.Lihtsalt nüüd on meie suhe selline,et mina ei ütle talle kuidas midagi tegema peab või kuhu minna ja tema ei tule ka mulle ütlema mida teha ja kuidas olla...Normaalne see pole,aga mul on lihtsalt nii kõrini kõigest sellest jamast....kõik oleks palju lihtsam kui tema ema ennast meie pere kasvatuse ja nõudmiste vahele ei segaks ...mure ongi mul see...et ma ei oska selle lapsega enam suhelda...olen tema jaoks alati teinud kõik.....aidanud üle saada millest iganes ja kuulanud ta muredest ja andnud nõu....ja siis lihtsalt nullitakse see kõik üks hetk sellega,et mulle tehakse selgeks et ma ei ole mitte keegi!!!!
Kuidas edasi???
kuidas ma saaksin oma peas kõik ok,et kasupoeg ei peaks kannatama????
ma tunnen kuidas kõik ajab nii närvi mis seotud tema ja tema emaga,et kohe vastik on endal???
Palun abi!!
Olete ilmsesti olnud tubli pereema, tulnud hästi toime „minu lapsed – sinu lapsed – meie laps“ keeruka olukorraga. Mis teha – aina enam näebki seesuguseid peresid, ja tore ju ikka ka, kui kord abielu või kooselu lõpetanud inimesed sellest ära ei ehmata, vaid julgevad ka uue lähisuhte luua. Kuid tõsi on seegi, et sel juhul on peale julguse alustada elu uue partneri ja tema lapse/lastega vaja ka palju realistlikumat vaadet suhtele.
Teine või kolmas kooselu ei ole enam alustamine n-ö puhtalt lehelt. Kui elu koos partneri nn eelmise elu lapse/lastega üldse ette ei kujuta, siis pole mõtet ühist elu alustadagi. Sest isegi kui nende lastega koos ei elata, ikka on nad „pildil“, vajavad hoolitsemist, suhtlemist, nendele kulub aega, raha ja energiat. Et sellest kõigest uute partnerite vahel tüli ei tuleks, on vaja eriti hästi toimivat suhet, täpseid kokkuleppeid, üksteise vajaduste ja soovidega arvestamist, et keegi kannatada ei saaks.
Kirjutate, et teie suhe kasupojaga muutus pärast poisi ema etteheiteid teile. Mis etteheited need küll võisid olla, et te – seni poisiga kõigiti hästi hakkama saanuna – nüüd äkki nii ära ehmatasite, et ei soovi temaga üldse enam suhelda! Mis poisi isa sellest arvab? Ja poiss ise? Ehk peaksite kõik veidi rahunema ja perekonnakoosoleku korraldama, kus kõik saaksid rääkida, üksteist kuulata ja arutada, kuidas olukorda lahendada. Vahel on tõesti tunne, et kõigest on kõrini, ent sel kõrini-olukorral ei maksa lasta liialt kaua kesta.
Teie ja teie mees/poisi isa olete täiskasvanud inimesed, teie peaksite võtma vastutuse selle eest, et olukord laheneks. Mõistagi on ka 15-aastane päris suur inimene, kes juba peaks suutma oma käitumise ja sõnade eest vastutada, kuid algatus probleemi lahendamiseks võiks tulla ikka teilt või teie mehelt. Võite ka poisile sobival hetkel väljendada, mil moel tunnete end pärast viimast juhtumit ja mida temalt ootate.
Muidugi oleks lihtsam, kui poisi ema oma nõudmistega teie ellu ei sekkuks, kuid kahjuks pole see võimalik. Ehk oleks mõistlik teha mehega kokkuleppe, et poisi ema oma nõudmised lapse osas talle, mitte teile esitab – on emotsionaalselt lihtsam. Hea, et saate aru kasupoja kannatustest. Ja kannatusi valmistab praegune olukord kindlasti kõigile. Seega ongi ainus variant kõik koos (kindlasti koos, mitte paarhaaval)asja arutada ja teha kokkulepped, mis kõigile sobivad.
Igaüks peaks saama öelda, kuidas tema olukorda näeb, mis teda kõige enam segab, mida tema tahab, mis võiks juhtuda, et ta end paremini tunneks jms. Igaühe kuulamise kaudu saate aru, mis vajadused teil igaühel on. Alles viimaste kaudu saate hakata lahendusi pakkuma. Kui uued kokkulepped (ja rahu) sõlmitud, peaks kindlasti jälgima, kas neid täidetakse. Kui ei, tuleb protsess jälle otsast peale läbi teha.
Ka enda peas peaksite saama suuremat selgust: mis on see, mis närvisolekut ja vastikustunnet tekitab? Loomulikult pole meeldiv, kui keegi teie pereellu sekkub, ent vähemalt teataval määral kirjutasite sellele alla juba siis, kui seda kooselu alustasite. Kindlasti peaksite õppima seisma enda eest: ütlema selgesti välja oma tunded, mõtted, vajadused, eeldused... Nii saame olla arusaadavad teistele ja endast lugu pidada.
