Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Muu :: Jõud kadunud,suutmatus edasi olla

Väsinu
Külaline
Postitatud 22.10.2010 kell 13:43
Tere

Räägin siis oma murest. Olen juba pannud ka aja psühhiaatri juurde,kuid sinna saan alles novembris. Kuidas selle ajani vastu pidada?
Nimelt siis minu probleemid.. Elasin äsja üle raske lahkumineku,inimesest keda tõeliselt armastasin. Tema poolt tunded järsku kadusid. Aiman ka põhjust. Nimelt olen väga emotsionaalne inimene, ma ei tea siiani põhjust miks. Olen olnud kahes pikemas suhtes enne teda. Esimene neist oli üle kivide ja kändude, mees oli suurepärane, aga mingil teadmatul põhjusel otsisin ma pidevalt probleeme,et siis tüli kiskuda. Polnud kunagi millegagi rahul, nõudsin tähelepanu,ja kui seda ei saanud,korraldasin mingi skandaali. Kasvõi valetasin,et mind märgataks. Viimases suhtes oli analoogne probleem. Mees imehea,aga minule jäi sellest väheks. Tundsin pidevalt,et minust ei tehta piisavalt palju välja. Kui mõlemad tööl olime,siis ei saadetud mulle pidevalt sõnumeid ja kui helistasin oli kiire. Kuigi jah,tal ongi väga kiire töö ja ei tohi pidevalt telefoni küljes rippuda. Ma olin armukade,solvusin tihti jne. Hetkel olen aga jõudnus seisu,kus enam ei oska välja tulla. tean et probleem on minus,aga kuidas selle põhjus leida? Ma süüdistan iseennast,peaaegu et vihkan end. Tahan leida kuidagi tugevuse ja jõu ja selle põhjuse miks nii teen. Miks ma ei suuda hoida neid inimesi,keda armastan. Tahan end muuta,aga ei oska. Olen kurnatud, öösiti magada ei saa. Toit alla ei lähe. Olen u. kuu ajaga võtnud alla 5 kilo. Tervis on nõrk ja jõudu pole. Ei oska leida enesele mingeid tegevusi, lebaks vaid kodus teki all. Tahan end muuta,et siis proovida selle inimese süda taas võita,sest tean,et tema on minu jaoks parim. Kuid kõige enam tahan leida lepitust iseendaga,ennast austada ja hoolida ja suuta ka üksi hakkama saada.
Kuidas endaga tegeleda? Kuidas muutuda,kui soov selleks on,kuid oskusi ja jõudu napib.
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 23.10.2010 kell 15:56
Väga tubli, et olete otsustanud enda eest seista, endaga midagi ette võtta, et kujunenud olukorrast väljapääsu leida. Mõnda aega võib ju ka teki all lebada, kuid see ei tohiks nii jääda. Inimene on loodud arenguvõimeliseks, väärikaks olendiks. Kriisiolukorras, n-ö musta augu põhjas olles võib muidugi tunduda, et ei ole võimalust ei arenguks ega väärikuseks. Ent kriisi leevendudes selgub enamasti, et just kriis andis tõuke uuteks arenguteks ja pole kahtlust, et see protsess on seotud ka eneseväärkuse kasvuga.
Praegusel momendil, kui teil on palju tegu sellega, kuidas endaga toime tulla, tundub see jutt ehk liialt üldine ja kauge. Aga see võiks ju silme ees olla – see, mis saab siis, kui kriis möödub.
Praegusel hetkel on aga hädasti vaja oskust oma tunnetega toime tulla ja püüda saada aru sellest, milline tähendus on neil sündmustel, mida kirjas kirjeldate ning milline tähendus on teie reaktsioonil neile sündmustele. Oluline on vaadata enda sisse, et mõista, mis on teie elus tõeliselt puudu ja kuidas selleni jõuda.
Oma tunnetega toimetulekuks on olemas vaid üks võimalus: aktsepteerige oma tundeid, olge nõus nende sees olema, andes endale samal ajal selgitusi, millega hetkel tuntav tunne on seotud. Nt: jah, ma olen väga pettunud, see on pagana valus, sest... Samuti on tähtis oma tundeid normaliseerida, öelda endale: kõik, mis ma tunnen, kuulub selle olukorra juurde.
Tunded lihtsalt on, nad kuuluvad inimese juurde, neist ei saa üle ega ümber. Valusad tunded on tihti hirmutavad, ikka tundub, et kergem on need alla suruda või eemale peletada – kuid kumbki teguviis ei tee neid olematuks. Samas on tunded muutuvad, liikuvad, mööduvad. Eelkõige on nad aga hädavajalikud, nad on sõnumikandjad – kuidas muidu saaksime teada, mida vajame. On väga raske leida oma pidetuse, masenduse ja suhtekriiside põhjuseid, kui te oma sügavamad vajadused uurimata jätate.
Lapsepõlvest alates saame samm-sammult teadmisi sellest, kuidas maailm toimib ja kuidas sellega toime tulla. Kuidas toime tulla oma sisemaailmaga, on palju keerulisem küsimus ja selle kohta teavet napib. Psühholoogiliste probleemide olemasolu pole kindlasti nõrkuse ega halva saatuse märk. Kuskil pole ka kirjas, et peaksime raskustega leppima ja neile alla andma. Abitusetunne tuleb muu hulgas ka teadmiste vähesusest, mitte vaid võimetusest midagi muuta. Ja teadmisi on võimalik juurde saada, kui vaid on tahtmist. Uute teadmiste abil on ka võimalik muuta mõtteviisi ja suhtumist, avardada elujuhtumite tähendusvälja. See kõik hõlbustab "mustast august" väljasaamist.
Oma sisemaailma uurimise kõrval on kindlasti edaspidiseks abi ka oma seniste suhete uurimisest. Mida üldse ootate lähisuhtelt? Mida olete ise valmis panustama? Mis on olnud teie senistes suhetes hästi? Milline on teie kui suhtepartneri arenguruum? Oluline on silmas pidada sedagi, et suhe on ikka vastastikku tingitud, seega on nii suhte headuses kui ka halbuses teie osa 50%.
Kui masendus on kestnud piisavalt kaua, on tihti vajalik ravi antidepressantidega. Selle üle otsustab psühhiaater. Iseennast uurida oleks ehk turvalisem ja tulemusrikkam koos mõne mõistva ja usaldusväärse inimesega, miks mitte ka asjatundjaga – psühholoogi või nõustajaga.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!