Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Muu :: Segaduses

kadri
Külaline
Postitatud 20.10.2010 kell 14:52
Ma olen täiesti segaduses ja otsustasin sia kirjutada kuna pole kellegagi sellest rääkida.Kõik need mõtted on mul keerelnud peas juba no kuskil üle aasta.Alustan enda tutvustamisega.

Olen Kadri ja mul on elukaaslane ja kaheaastane tütar,elame ühetoalises korteris mis on elukaaslase vanaema oma tema elab ehk siis elukaaslase vanaema elab elukaaslase vanemate juures neil oma maja.
Algas sõik lapse sünniga.Me elukaaslasega ei käi peale lapse sündi eriti koos väljas ja enamasti olen mina lapsega koos,olen üritanud teda ka lapsega tegelma saada aga noh tulemus see et võib vaadata kuni ma pesemas käin aga kui ära käidud siis nagu pean edasi ainult mina taga tegelema mida aeg edasi seda rohkem hakkas see mind häirima ja oli palju tülisid seoses sellega.Laps kasvas ja nüüd natuke asi paremaks läinud tänu sellele et tööle läksin millest tuli järgmine asi miks stressi läksin.jah hea et leitsin töö ja juhuse tahtel veel sama koha kus olin varem suvehooajatööline olnud aga paha pool oli see et laps pidin panema lastehoidu mllega muidugi ta hästi harjus polnud kisamist ja keeldumist et ei läheks sammuti polnud ka nuttu kui uksest välja astusin.Aga minul probleem et laps pidi olema õhtuti vanaema juures ehk minu elukaaslase ema juures.Vot kohe ültse et istu et mu elukaaslase ema ta sealt ära toob ja enda juurde viib ja seal laps kuni mu elukaaslane ehk lapse isa töölt tulles ta ära toob.ise järgi minna ei saa kuna tööpäevad pikkad olnevalt graafikust keskmiselt 12 tundi vahest jõuan koju kui laps magab ja näen ainult homikul kui ta lastehoidu viin ja nädalavahetustel on ka vanavanematega koos kuna elukaaslane kudus temaga istuda ei taha.Kedagi teist pole võtta et mulle sobiks.Järgmine on tööpinged millest olen 8 kuud mis seal töötanud olen siis jube väsinud meil on palju tööd ja väe imimesi ja keegi jama tekitab saab see kes parasjagu kõrval seisab ja sellest jagab.
Ma mõten pidevalt et tuleks ära oleks lapsega kodus samas ei saaks ainlt elukaaslase palgaga hakkama.Tahan suuremat elmist laenu võtta aga ei saa.Tihti mõttlen et miks olen ma koos inimesega kes oma lapsega tegeledagi ei taha,kuigi hoolib ja ka näitab välja annab musi kallistab ja kiidab ka ku midagi hästi teeb.
Ma olen nii segaduses et ei oska millelegi lahendust leida.Ma pole nagu enda eluga rahul kuigi armastan last ja elukaaslast aga ei oska ka midagi paremaks teha.
Vähemalt sain südamelt ärarägitud ja ehk saate mu murest aru segase tekstipõhjal

Mul on peas nii palju mõteid aga kirjapanna ja rääkida neist ma ei oska.
Ilusat päeva aitäh abi ja nõuande eest
Kristi Raava
Koolipsühholoog, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 21.10.2010 kell 15:16
Tere!

Sinu lugu on väga sarnane paljude noorte emadega. Palju tegemisi, kohustusi, väsimust, lisaks süümepiinad lapse ees ja siis veel paarisuhe, mis tahab elushoidmist.
Kõik see kokku on keeruline, kuna muutused on juhtunud lühikese aja jooksul.
Lugedes sinu kirja jääb tunne, et põhiline tunne on segadus iseendas.
Alustasid täiesti õigest otsas kirjutamisest. Kirjutamine korrastab mõtteid ja on hea võimalus tunnete väljaelamiseks. Kirjutada võib ka iseendale. Oluline on see, et kõik mõtted saaks kirja. Kirjutamisel ei ole olulised kirjavead vaid mõte. Kui Sul on võimalik kellegile rääkida, aitab ka see selgust luua. Abi võibolla ka psühholoogi külastamisest.
Tulles tagasi sinu ja mehe suhte juurde on täiesti tavaline, et väikse lapsega peres paarisuhe kannatab. Põhjus selleks on lihtne aega on oluliselt vähem, kui varem. Kindlasti peaks mõtlema sellele, millal saaksite ainult kahekesi olla. Sageli juhtub see, et lapse sünniga jäävad mehed tahaplaanile ja natukene võõraks. Kui leiaksite teine teisele aega, kas või korra nädalas, kuus oleks väga hea. Piisab koos kohvikus, kinos käimisest või mõnest muust lemmik tegevusest. Nii tugev, kui on paarisuhe nii tugev on ka perekond.
Kirjutasid ka sellest, et isa ei taha lapsega üksinda olla. Selles ei ole samuti midagi ebatavalist osad mehed on lihtsalt ebakindlamad, kui teised ja vajavad rohkem aega. Harjumine tekib tasapisi. Loomulikult tasub mehega ka sellest rääkida. Alustuseks tasuks teda aktiivselt kuulata, et ta saaks enda emotsioonid väljaelada nt. „Mulle näib, et Sa tunned ennast lapsega ebakindlalt.” Läbi selliste lausete tekib mehel võimalus rääkida sellest, miks ta last hoiab nii vähe. Kindlasti tasuks rääkida mehele ka oma vajadustest ja soovidest, mina – sõnumite abil. Toon siia ühe näidislause: „Kui ma pean ära olema on mul süda palju rohkem rahul kui Sina last hoiad.” „Mulle meeldiks, kui me saaksime Sinuga lapse hoidmist jagada jne.”
Hea uudis on see, et laps on tubli ja lepib lastehoiuga. See on väga suur asi ja teeb elu palju lihtsamaks.
Ise tasuks mõelda enda ajaplaneerimisele. Kui on palju kohustusi ja tegevusi, tuleks luua rutiin oma tegevustesse nt. mis ajal tegelen ainult lapsega ja millal luban endale vabahetke teed juua, lugeda, millal kodutööd. Väike lastega pere kodurahu tuleb paljuski rutiinist.

Parimate soovidega
Kristi Raava
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!