Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Muu :: Üksi ja kurb

Ilona
Külaline
Postitatud 15.02.2010 kell 22:25
Tere
Kirjutan teile, sest hing on haige. Võibolla pole see foorum mõeldud otseselt minu mure jaoks, kuid tean, et teie nõustajad on sõbralikud ja targad, seega loodan saada siit veidigi lohutust.

Ma olen väga üksik inimene. Sõna otseses mõttes. Mul ei ole lähedasi sõpru ja ma tunnen sellest väga puudust. Kooli ajal jäid suured sõprused loomata, sest olin tihti haige ja koolis eriti ei käinud. Kui ka käisin, siis polnud ma oma klassi "koorekihis", sest olin väike ja nõrguke. Kehalise kasvatuse tunnis valiti mind alati võistkonda viimasena ja minuga ei arvestatud. Mul polnud isegi kindlat pinginaabrit. Istusin üksi või siis mõnikord mõne klassikaaslasega, kelle pinginaaber koolist puudus. Juba siis tundsin ma puudust sõpradest. Valus oli vaadata, kuidas teised tüdrukud koos sädistasid, üksteisel külas käisid, koos aega veetsid. Keskkooli ajal lisandus sellele veel juba täiskasvanulik hoolivus - nägin kuidas sõbrannad üksteist kallistasid, kui keegi puudus, siis ütles teine, et igatseb teda. Mina vaatasin seda kõike vaikselt kõrvalt. Minuga suheldi ka, aga minu sõbraks ei saanud keegi. Selleks ajaks olid juba kõigil omad sõbrad. Ja nüüd käin ma juba mitu aastat ülikoolis ja siin on sama lugu. Näen, kuidas inimestel on sõbrad, kellega koos käiakse pidudel, üksteisel külas, kinos, väljas söömas, isegi reisidel. Minul pole mitte kedagi. Ma kardan isegi, et ma jäängi terve elu üksikuks, sest parimad/lähedasemad sõbrad leitakse ikka noores eas. Ma võin endale saada nüüd küll uusi tuttavadi, aga neil kõigil juba on oma lähedane sõpruskond ja sinna pole ju uustulnukaid vaja, vabu kohti minule enam pole. Kuna eile oli sõbrapäev, siis pidin jälle selle üle pikalt järele mõtlema. Sõprus ongi vist elus kõige tähtsam. Seda peetakse nii enesestmõistetavaks, et inimestel on sõbrad. Aga minu puhul pole nii. Näiteks kui vanasti olid koolivaheajad ja tuttavad tädid-onud küsisid, mis ma teha kavatsen (ja tavaliselt ma ainult kehitasin õlgu, sest mul ju polnudki midagi teha ), siis nad vastasid ise minu eest: "Et oled eksju niisama, kohtud sõpradega, lähed randa, puhkad". Nende jaoks oli nii tavaline, et noorel inimesel on oma sõbrad. Nii kurb, et minu puhul seda pole. Haiget teeb väga ka see, et tõesti kõik inimesed arvavad, et kõigil on oma sõbrad, head sõbrad, kelle rinna najal nutta ja kellega oma unistusi jagada. Eks kooliski mu tuttavad arvavad, et mul on oma sõbrad, kellega ma suhtlen ja käin väljas. Keegi ei kujuta vist ettegi, et on olemas inimene, kellel ei ole sõpru. Kellele ei soovinud keegi head sõbrapäeva, kellele ei öeldud, et ta on tähtis ja ilma temata ei kujutaks keegi oma elu ettegi. Mul pole kedagi, kelle jaoks ma olen asendamatu ja kes tahaks olla mõnes asjad minu moodi (eks ole ju sõpruses nii). Ma olen ka väga emotsionaalne inimene ja sellepärast teeb see olukord veel rohkem haiget. Ma loodan vaikselt, et ehk kohtun minagi kunagi oma sõbraga, aga eriti ju lootust pole, sest ülikooli lõpuks on ju kõik suured sõprused tegelikult loodud ja siis minnakse ühiselt edasi. Mina lõpetan suvel ülikooli ja minu lõpuaktusele tuleb ainult mu perekond. Eks neilgi ole minust hale, et mul ei ole seal kellegagi pilti teha ja et keegi ei kutsu mind pärast koos nendega tähistama.

See on minu jaoks väga valus teema ja kuna eile oli sõbrapäev, siis täidabki mu südant nüüd paar päeva see suur meeldetuletus, et ma olen siin maailmas üksi. Pere mul tõesti on, aga me oleme kõik väga erinevad inimesed ja seega ei pea ma oma peret oma sõbraks. See on aga hoopis teine teema. Mul ei ole kergem, et sain ennast natuke välja elada. Nüüd kui loen oma teksti hakkab mul endast veel rohkem hale. Aga ikka on kergem, kui vähemalt mõni inimene saab teada kui üksikuid inimesi on maailmas olemas. Ehk paneb see teid sõpru ja sõprust rohkem hindama Smile

Aitäh, et te hetkekski minu peale mõtlesite.
Ilona

P.S. ma võin julgelt kirjutada siia oma enda nime, sest pole ju kedagi, kes mind ära tunneks. Minust nähakse lihtsalt läbi.
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 18.02.2010 kell 21:49
Nagu arvata võibki, on inimesed õnnelikud väga erineval moel. Kuid neis õnnelikes eludes on siiski ka midagi ühendavat, ja tihti on see sisemisest hoiakust ja uskumustest tulenev oskus end hästi tunda, ja seda vaatamata ümbritsevatele oludele. Oma õnnelikkuse määra üle otsustab tegelikult igaüks ise. Ei maksa oma mitteõnnelikkust teiste, maailma või elu süüks ajada – see on üks märke uskumusest, et minu elu juhivad teised, mitte ma ise. Minu õnnelikolemine on seotud minu sisemise, väga isikliku otsusega, minu isiklike valikute, minu isikliku vastutusega.
On väga tähtis mõelda oma isiklikule õnnemudelile. Mis võiks sellesse kuuluda? Selle üle tasub järele mõelda. Mida tingimata vajate, et olla rahul ja tasakaalus? Mis on see, millest rahuga mööda kõnnite? Millele soovite keskenduda? Mida tähtsaks, mida ebaoluliseks peate? Elus on erinevaid aegu, eri ajajärkudel on erinevad ülesanded – seetõttu on tark oma õnnemudelil silm pidevalt peal hoida. Me muutume, me areneme, ja sama teevad läbi meie vajadused ja suurimad soovid.
Unistamine ei ole kindlasti tühi töö ja vaimu närimine nagu vahel arvatakse. Vähemalt mitte siis, kui töötad konkreetsete unistustega oma parema tuleviku heaks. Sel juhul on unistamine esimene samm soovitud muutuste poole elus.
Meil kõigil on mingi pilt iseendast ja paljud on mõelnud seeüle, miks on me elu selline nagu ta parajasti on ja miks see ei ole nii- või naasugune. Igaühel on ka omad põhjendused selle kohta, miks tal ei ole seda, mida ehk tahaks. Üldjoontes on põhjusi kahte tüüpi: ma ikkagi ei tea veel täpselt, mida ma tahan või ma juba tean, kuid ei ole välja mõelnud või ära õppinud selleni jõudmise viise. Need kaks lihtsat põhjust võiksid ajada meid taga, et küsiksime endalt aina: mida ma tahan ja kuidas soovituni jõuan, milliseid valikuid pean selleks tegema, milliseid kindlasti mitte.
Kui unistaksite majast, pole ju midagi loomulikumat sellest, et panete silmad kinni ja lasete kujutluspiltidel kerkida: kus see võiks asuda, millest on see tehtud, mis värvi see on, kui suur ja millise katusega, palju on seal tube ning millised on aknad... Alles siis, kui maja on mõtteis valmis, saate asuda selle ehitamise kallale. Täpselt samal moel võite kujutleda oma elu – seda elu, mida endale tahate, seda iseennast, kellena soovite end näha, seda kaaslast, kellega soovite oma elu jagada. Seesugused kujutluspildid asuvad teie heaks tööle, kui tegeled nendega pidevalt, neid täiendades ja täpsustades. Mida enam oled oma visioonist sisse võetud, mida sügavamalt sellesse usud ja rohkem sellest vaimustud, seda tõenäolisem on, et oled peagi valmis astuma ka praktilisi samme. Sisemine veendumus rohkendab võimalust, et unistus saab tõeks. Hea on meeles hoida, et kõik, millesse me tõesti usume, mõjutab meid. Küsimus on selles, kas see, mida me usume, aitavad meil eluga edasi minna või hoopis takistavad saavutamast seda, mida tõesti ihaldame.
Lõppude lõpuks on suurem osa asju meie elus on seotud valikutega – ka minnalaskmine ja käegalöömine, kaugenemine oma unistustest on valik, mitte müstilise saatuse tahe. Igaüks saab kindlasti ise kõige paremini kaasa aidata sellele, et ta elus oleks võimalikult palju täitunud unistusi. Ainult siis, kui te sellesse ei usu, ei ole see nii.

2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.

7 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!