Lapse surm on raske kogemus nii lapsele, kui ka täiskasvanule. Samas tuleb kaotuse valu oma hinges läbielada, et saaks elus edasi minna.
Lapsed saavad eri vanuses väga erinevalt aru, "surma" tähendusest. Alla 5-aastased lapsed ei mõista "surma" tähendust sarnaselt suuremate laste ja täiskasvanutega. Sellises vanuses lapsed ei pea surma lõplikuks, nende arvates võib lahkunu tagasi tulla. Sellest tulenevalt ei pruugi nad olla surma teate peale kurvad, erinevalt täiskasvanutest.
Eelnev jutt oli lühike sissejuhatus selleks, et vanemana paremini arusaada, kuidas on lapse areng ja "surma" teema käsitlemine seotud.
Tulles nüüd selle juurde, et kuidas rääkida alla 5-aastasele lapsele tema sõbra surmast. Kõige kindlam ja õigem tee on rääkida ausalt ja eale kohase sõnavaraga. Sellises vanuses lastega tuleb arvestada, et lapsed võtavad kõike sõnasõnalt, mida neile öeldakse. Sellepärast tuleks vältida täiskasvanute maailmas kasutusel olevaid väljendeid nt. "jäi igavesse unne, läks pikale reisile jne." Sellised laused võivad lapses tekitada segadust ja kinnitada seda, et surm ei ole lõplik.
Rääkige lapsele temale arusaadavas keeles sõbra haigusest, millesse ta suri. Nii tekib lapsel arusaam, et inimesed ei sure lihtsalt vaid sellel on ka põhjus.
Samuti peavad vanema sõnumid olema selged, et surm on lõplik ja sealt ei tulda enam tagasi. Siin võib kirjeldada lapsele ka seda, mis tema sõbraga nüüd toimub nt. "sõber pannakse mulla alla...."
Tegelikkuses võivad jääda väikeste lastega surma teemal vestlused lühikeseks, kuna nad ei mõista surma lõplikust ja tõsidust.
Seega tuleb valmis olla selleks, et laps küsib Teie käest hiljem küsimusi või tunneb huvi taas teema vastu. Kõigile lapse küsimustele tuleb vastata ausalt ja vajadusel ka arutleda. Kindlasti ei ole need vestlused emotsionaalselt kerged lapsevanemale endale, tuleb nutt peale jne. Emotsioonid ja pisarad kuuluvad leina juurde, kui need tulevad vestluse käigus siis ei tasu neid varjata. Nii näeb ka laps, et kurvad emotsioonid on lubatud ja kui mina olen kurb võin ka ise nutta.
Mida saab veel teha, et lapsed tunneksid ennast sellises olukorras kaasatuna. Võib küsida, kas Sa tahaksid oma sõbrale, midagi mälestuseks joonistada/ meisterdada. Joonistusest võib ka natukene omavahel rääkida, kui on soovi. Seejärel tuleb lapsele anda võimalus otsustada, kuidas ta selle sõbrani toimetab. Siin võibolla palju erinevaid võimalusi, üks võimalus on anda see sõbra vanemate kätte või võtta see ise matustele kaasa (saab kirstu panna) või lasta õhupalliga taevasse (need on mõned varjandid, mida võib lapsele ka ise välja pakkuda). Enamasti teavad lapsed väga täpselt ise, mida nad sellega teha tahavad. Lapse soov on siin kõige tähtsam.
Üks teema, millest tuleks kindlasti rääkida on matused. Siin peaks vanemana kirjeldama lühidalt matuste olemust ja küsima, kas laps soovib seal osaleda. Kui laps soovib matustele minna, siis tuleb sinna ka minna. Alla 5-aastaste lastega tuleb lapsele anda võimalus sealt ka ennem tseremoonia lõppu lahkuda. Väikese lapse jaoks võib see olla liiga pikk. Lapsele võibolla täiesti piisav kogemus sõbra nägemine ja nt. talle oma mälestuspilti panemine kirstu.
Kokkuvõttes võiks soovitused kõlada järgmiselt:
*räägi ausalt ja lihtsate sõnedega sõbra surmast
*ole valmis vastama lapse küsimustele ja arutlema selle teema üle
*anna lapsele võimalus midagi meisterdada/joonistada sõbrale mälestuseks
*anna lapsele võimalus osaleda matustel, kui ta seda ise soovib
*ole ise aus ja siiras oma tunnetes
Kui on soov rohkem teada saada teema kohta saab lugeda raamatut "Lapse lein" autor Atle Dyregrov. Selle raamatu leiab raamatukogust, müügil neid minu teada enam ei ole.
