Mu 16. aastane tütar elab väga introvertset elu. Ta läheb hommikul kooli, kohe pärast seda koju tagasi. Kodus ta loeb raamatuid, vaatab telekat, on arvutis jne, tegelikult siis tavalisis asju, mida iga inimene kodus teeb, aga mind paneb muretsema see, et ta ei suhtle üldse teiste omaealistega. Tal pole lähedasi sõbrannasid, keegi meil ei käi, kellegi juures ega kellegagi kinos, väljas ta ei käi. Ta ütleb, et teda ei kiusata ja ta saab oma klassis kõigiga läbi, lihtsalt talle meeldib üksi olla. Lastevanemate koosolekul küsisin õpetajalt pärast eraldi, et milline õpilane mu tütar on ja õpetaja vastas, et ta on väga tubli ja sõbralik, aga ta on väga vaikne ja hoiab omette. Kuigi, kui keegi vajab abi ja läheb temalt paluma, siis ta aitab. Muidu on ta kogu aeg omaette. Palusin õpetajal ka jälgida tema suhteid teiste noortega ja õpetaja ütles (hiljem), et ta istub sööklas oma klassikaaslastega koos laua taga, aga vestlustest eriti osa ei võta, on oma mõtetes. Mingit kiusamist silma ei jäänud. Pigem üritavad teised temaga väga suhelda, aga tema hoiab eraldi ja teised ei jaksa ka lõputult talt sõnu suust välja pigistada. Sellepärast käib ta siis omaette ringi.
Ainukesed asjad ta elus on praegu kodu ja kool. Ta ei taha ka meiega poodi kaasa tulla või perega kinno minna, jalutama minna. Üksinda käib ta suviti küll rattaga sõitmas ja jalutamas. Muretsen, et ta muutub maailmale äkki väga võõraks ja ei saa enam pärast elus hakkama. Olen talt küsinud, et kelleks ta tahab saada ja mille poole püüdleb. Tüdruk vastab, et ei tea, tahab üksi olla ja raamatuid lugeda.
Vaikne ja häbelik on ta olnud kogu elu, aga algklassides ja põhikooli alguses käis ta ikka sõbrannadel külas ja nemad meil. Nüüd ta ise ütleb, et ta ei taha teistega koos olla, ta tahab üksinda olla. Mul kui emal on sellist last valus vaadata. Ma näen tegelikult, et ta on ise rahul oma sellise eluga ja talle meeldib üksinda olla, aga ta on mu ainus laps ja ma tahaksin koos temaga midagi teha, näha kuidas ta on ka tavaline teismeline tüdruk, kes käib teistega väljas. Kardan, et ta jääbki eraklikuks ja lapselapsi mul kunagi oodata pole. Äkki teda tõesti ei huvita "tavaline elu" ja ta jääbki mulle alatiseks koju oma tuppa elama oma raamatuid lugema ja mõtteid mõlgutama. Ise olin noorena ja olen siiamaani väga aktiivne inimene, seega on mul väga raske sellist noort inimest mõista.
Sellises vanuses on jah tavapärane, et suheldakse eakaaslastega palju, käiakse koos erinevatel koosviibimistel ja üritustest, huvitutakse ka täiesti uutest asjadest, pannakse end erineval moel proovile. Palju suhelda tähendab enamasti ka palju tuttavaid, aktiivsust ja lõbusust. Neid me märkame rohkem ja nad pakuvad rohkem kõneainet. Samas nagu isegi teate ja olete mõelnud, on meie keskel ka neid, kes on introvertsemad ja omaette, kes selleks, et end hästi tunda, ei vaja palju kontakte, suhtlemist ja aktiivseid tegevusi. Kõige olulisem ongi see, kuivõrd hästi tunneb tütar end ise. Kui näib, et ta on rahul sellega, et saab lugeda ja olla omaette, ega tunne puudust, vajadust midagi oma suhetes teistega muuta, siis tuleb seda ka nii võtta. Võib ju jääda veel küsimus, kas me alati oleme teadlikud iseendast, st kas me mõnikord võime ka ennast petta, et oleme rahul ja tegelikult ei taha tunnistada oma soove, pettumusi, rahulolematust jne. Rahustavalt võib mõjuda mõte, et ta kooliskäimine ei näi raskusi valmistuavad, vaatamata sellele, et seal on vaja paratamatult paljudega kontakteeruda. Seda enam, et tema juurde pöördutakse ja pole alust arvata, et suhted oleksid teistega oleksid pingelised või et teda ei soovitaks omaks võtta. Pigem näib omaette hoidmine olema tema valik ja kooskõlas tema vajadustega.
Ja ikkagi kõik see võib olla ka vaid pealtnäha probleemitu. Mõistan, et muretsetegi seetõttu, et tütre selline eluviis näib tavatu, lisaks on ta Teist endast väga erinev ja see viib mõttele, et liialt palju üksiolemine võiks kujuneda takistuseks ka tulevikus õnnelikke suhteid luua. Seda jah ette ei tea. Võib ju oletada, et tema jaoks on olulisem pigem vähem suhteid ja sügavamad, mõttekaaslusel tuginevad.
Mida siis Teie lähedasena saate teha? Kindlasti ei õnnestuks teda aidata midagi talle peale surudes, nõudes või teada andes, et ta ei vasta Teie ootustele ja olema teistsugune. Saate olla talle olemas, kui ta vajab mõistmist ja toetamist, ta vajab aktsepteerimist, et võib olla selline nagu ta on kartmata kellegi hukkamõistu (küllap seda kõike ka teate ja pakute, soovin vaid seda julgustada jätkata). Tuge ja mõistmist saate pakkuda ka huvi tundmise kaudu. Näiteks proovida arutleda neil teemadel, mis talle korda lähevad, näiteks mida loeb, mille järgi valib raamatuid, filme. Algatage vahel mõni teema, mille kaudu saaksite omavahel diskuteerida (väärtused üldiselt, mis on elus tähtis, millised inimesed meeldivad, millised sõpru hindate, mida ta noortest arvab, tänapäeva aktuaalsetest teemadest jne.). Kõik, mis Teid mõlemaid huvitab ja rääkima paneb lähendab teid, loob usaldust ja avatust. On tähtis, et oleks keegi, kellega ta saaks rääkida, kui ta seda vajab ja vajalikuks peab.
Hingerahu ja mõnusaid vestlusi!
