Kas on normaalne, et 12a laps elab suvel põhiliselt küla peal ehk erinevate naabrite juures? Lapse ema on ise kodune aga laps on hommikust õhtuni ühe ja teise naabri laste juures. Mul tuttavad juba teevad nalja, et kas oleme lapse adopteerinud sest ta on alati siin. Lapse ema ei tunne, nii et talle ütlema ka ei lähe, et minu arust see pole normaalne. Lapsed alati küsivad, et miks ta ei tohi siis tulla siia kui ma ütlen "ei" aga tahaks oma elu ka elada natuke.
Arvan, et selles olukorras oleks hea, kui saaksite tuttavaks lapse emaga, et kujunenud situatsiooni arutada ja teha kokkulepped, mis kummalegi poolele sobivad. See, et olukord lihtsalt kestab ja sellest ei räägita, on kindlasti halb variant.
Nagu te ise kirjutate: oma elu tahaks ka elada - aga selle soovi saate täita vaid siis, kui ise oma vajaduste eest seisate. Vaikimine mõjub tihti nõusolekuna - kuid nõus te ju seesuguse elukorraldusega ei ole.
Samas on teil täiskasvanud inimese ja vastutustundliku emana ilmselt mure ka selle pärast, mis toimub sellises kodus, kus kõnesolev laps elab. On tal seal tingimused eluks, mis tema eakohased vajadused katab? On ta ehk hädaohus, koduse vägivalla ohver? Ehk on vaja kohaliku sotsiaaltöötaja sekkumist?
Ilmne on see, et naljatamisi kasulapseks nimetatud lapsel on oma kodu ja vanematega mingi probleem. Seega oleks kohane uurida, mis tegelikult toimub ja vajadusel abistada selles osas, mis hädapärane on. See, et laps lihtsalt külapeal elab, võib tema probleeme küll leevendada, kuid kindlasti ei lahenda neid.
