Kuna laps oli siis kui lapse isaga lahku läksime päris pisike, ei mäleta laps ka teda enam . Nüüd kui tahan lapse isalt vanemlike õigusi ära võtta pean ka lapse sinna kaasama.Ta teab te tall on kusagil ka päris isa. Aga laps ei saa aru miks ta temast pole üldse välja teinud. Ei saa ju õelda et ei hooli vaid et ta on kaugel ja ta ei saa sind vaatama tulla. Aga eks see teda ka vaevab ja sellepärast ka ta tähelepanu äiritud.Ja nüüd peab jälle lapsele seletama, et nüüd tuleb see aeg kui ma võtan su isalt vanemlikud õigused ära kuna ei täida vanema kohustusi.Et sina ei peaks tulevikus tema eest mingeid kohustusi täitma. Jube!!! aga ma tean, et ei suuda seda talle selgeks teha sestta on nii ajevil ja ei saa lihtsatest lausetestki vahel aru. Mida kül teha et tallle seda arusaadavalt seletada.
Meelike Saarna vastas teemale nii:
Teie kirjast selguv olukord tundub olevat tõesti keeruline.
Selles olukorras aitaksid mind kui vastajat edasi detailid. Kui vana on teie laps? Mis on põhjus(ed), et soovite lapse isalt kohtu korras vanemlikke õigusi ära võtta? Vanemlike kohustuste mittetäitmine, mille puhul saab algatada vanemlike õiguste äravõtmise, võib välja näha väga erinevat moodi. Kui lapse turvalisus, areng ja heaolu on ohus, siis tuleb loomulikult teha kõik selleks, et last kaitsta.
Lastekaitseseadus ja perekonnaseadus, mis on internetist kergesti leitavad (võiksite end teid puudutavate paragrahvidega kurssi viia), sätestavad ühemõtteliselt kõik asjassepuutuva. Siiski tuleks enne nii kardinaalse sammu ettevõtmist väga põhjalikult kaaluda ka kõiki muid variante. On parem, kui teie ümber on asjatundlikke nõuandjaid kindlasti kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja, aga ka jurist ja psühholoog.
Samas on selge, et kuigi seadused on tehtud inimeste jaoks, inimeste kaitseks, tuleb ette olukordi, mil seadusega ettenähtud korras tehtud juriidiline otsus sisuliselt kehtima ei hakka. Sest juriidiline lähenemine on reeglina vormiline. Kohus võib keelata isa ja lapse kohtumise tundeid kohus reguleerida ei saa. Kõige parem, kui omavahelistes suhetes ettetulevaid erimeelsusi saaksid arutada ja kummalegi sobivad otsused vastu võtta asjassepuutuvad inimesed ise. Kui lahenduse leidmine üheskoos tundub võimatu, tuleks kaasata kolmas osapool hea sõber, nõustaja, psühholoog. Kohus ja selle poolt vastu võetud otsused on ikka kõige viimane abinõu.
Kui aga olete endasse ja lapsesse puutuva kõik juba põhjalikult läbi mõelnud ja seda ka asjatundjatega arutanud, ja kui vanemlike õiguste äravõtmine on tõesti igati põhjendatud ja kujunenud asjaolude tõttu möödapääsmatu samm, siis tuleb mõistagi korduvalt rääkida ka lapsega. Ilmselt tõuseb see teema aina esile, ja kuigi võib olla valus ja ebamugav sellest kõnelda, siis lapsele (ja ka teile endale) on parem, kui saate seda teha. Rääkimine vähendab pinget, kuulamine suurendab mõistmist.
Mis jutt see on, mida lapsega räägite, sõltub paljus lapse vanusest. Selge on aga see, et peaksite probleemist rääkima lapse vanust silmas pidades, olema nii aus kui võimalik ja püüdma lapsele võimaluse piires nende juttudega teha nii vähe haiget kui oskate. Tihti on seesugused olukorrad väga haigettegevad, aga koledat asja ilusaks rääkida pole kohane. Siiski on peaaegu igas olukorras võimalik üles näidata mõistmist, ja see on mõtteviis, mis võib aidata nii teid kui ka teie last.
Iga laps on kokku pandud isast ja emast, ja see on kindlasti midagi enamat kui bioloogiline fakt. Just seetõttu on lapse lahutamine ühest (või ka mõlemast) vanemast nii traagiline. Loodan väga, et teie ümber on lähedasi inimesi, kellega oma muret jagada võite, samuti on lapsele tähtis, et tema ümber oleks lisaks teile veel teisigi hoolivaid täiskasvanuid. Seiske selle eest, et lapsel oleks võimalus tunnetada enda ümber hoolivuse kaitsvat ringi.
