Sain viimasel tööpäeval enne puhkusele minekut verinoore lapsevanema terrorit tunda. Noorik tõi rühma lapse, kellel olid silmad rähmased. Seostasin seda pesemata näoga. Puhastasin näo, aga paari tunni pärast märkasin, et lapsel on jälle silmad rähmased. Pärast arupidamist helistasin noorele emale, et lapsel on vist silmapõletik. Ema tuligi lapsele järgi ja oli väga vihane, et sõimeõpetaja julges helistada. Kuna see 2-a. laps on sageli ema poolt küll nohu- köhaga, palaviku või kõhulahtisusega rühma toodud, siis olen varemgi pidanud ema lapsele järgi kutsuma. Aga seekord ta ei karjunud mu peale, vaid tormas vihaselt minu ülemuse juurde...Minu vestlus ülemusega oli mõttetu ajaraiskamine, sest ülemus peab ju reageerima lapsevanema jutule, ka rumalate, intrigantide ja alkohoolikute räuskamisele...Ja karistada sain mina mitte noor ema, kes tõi oma haige lapse tervete laste juurde, et vaadaku õpetaja ise, kuidas ta silmad terveks teeb. ..Selliseid tankemasid on Eestimaal teisigi, kes terroriseerivad nii sõime- kui lasteaiaõpetajaid ja kogu lasterühma ning korrutavad valjuhäälselt üle lasteaia: Mu lapsel ei ole midagi , ta on täiesti terve, ja meie perearst ka ütles, kes see selline loll kasvataja on, kes kogu aeg tänitab. Sellise negatiivse kogemuse tõttu soovin teada, KES KAITSEB LASTEAIAÕPETAJAT RIIAKATE LASTEVANEMATE EEST ? Kes suunaks lapse ema koolitusele, kuidas lahendada sõimelapse terviseprobleeme, kes aitaks noorel emal aru saada, et teiste süüdistamisega ei muutu miski paremaks ja negatiivsuse nägemisest ei lähe tal endal paremaks või KAS INTRIGANTE SAAB ÜLDSE MÕJUTADA?
Tere!
Olete toiminud õigesti, kui vanemale oma kahtlustest lapse tervise osas teatanud olete. Haige laps rühmas seab ohtu kõik teised lapsed. Kes aga kaitseks Teid sellise vanema eest? Üks võimalus on lasteaia kodukorda või reeglitesse panna sisse punkt, mis kohustaks lasteaiaõpetajat vanemat teavitama lapse haigusest ja lapsevanemat last rühma mitte tooma. Muidugi võib vanem väita, et perearst on lapse terveks tunnistanud ja kuna lasteaias ega sõimes ei ole oma arsti, siis on raske sellele väitele vastu astuda. Väga palju aga sõltub lasteaia- või sõimejuhi ja lasteaiaõpetajate omavahelisest koostööst, kuidas selliseid olukordi lahendada. Ilmselgelt tuleks siin teineteist toetada.
Ründav lapsevanem tekitab alati meelehärmi ja pettumust. Nende tunnetega toimetulekuks tasub mõelda ennast vanema sussidesse. Miks lapsevanem nii vaenulikult reageerib? Minu kogemus selliste vanematega näitab, et enamasti ei ole põhjus inimeses, keda süüdistatakse või rünnatakse. Pigem on põhjus vanemas endas. Näiteks võib vanemal olla tööl probleeme, mistõttu ta ei saa lapsega ise koju jääda ja ei ole ka kedagi appi kutsuda. Vahel on lapsevanema tass lihtsalt tühi, tuntakse ennast abitu ja oskamatuna, kuid seda tunnistada on väga raske. Nii saavad kriitika osaliseks õpetajad, kes tegelikult soovivad aidata. Kui mõelda, et tegelikult on vanemal probleem, mitte Teil, siis on võimalik enda negatiivseid tundeid rohkem kontrolli alla saada.
Ründavat lapsevanemat koolitusele suunata on keeruline. Igasuguseid otseseid koolituse soovitusi võidakse võtta süüdistusena. Selliste vanemate puhul on abiks aktiivne kuulamine, mis tähendab vanema nii sõnades kui ka kehakeeles öeldu tagasi sõnastamist. Näiteks kui vanem süüdistab Teid, et julgesite helistada, siis võiks talle vastata: Te olete pahane, et ma lapse probleemidest teatasin, Teile ei meeldi, et ma Teile helistasin jne. Igasugune enese õigustamine (Laps on ju haige, ta võib teisi nakatada jm) valab vaid õli tulle, seetõttu tasub sellest esimese hooga hoiduda. Kui aga vanema tundeid tagasi peegeldada, siis saab ta võimaluse maha rahuneda ja mõista, mida ta tegelikult tahab. Tagasipeegeldusi tuleb teha vahel mitu tükki, enne kui vanem rahunenud on ja saab edasi rääkida, miks Te pidasite vajalikuks vanemat teavitada. Kui aga vanem ei rahune ja karjub (eriti kui ta teeb seda rühmas laste juuresolekul), siis tuleb ennast kehtestada ja väga konkreetselt öelda, et kõnelus jätkub siis, kui ollakse rahunenud.
