Veidi vähem kui aasta tagasi sündis mul pojake. Ta on imearmas ja meil on temast palju rõõmu ning arvan, et ema-rollis olen ma ka üle keskmise.
Hinge kriibib aga see, et ta sündis erakorralise keisriga. Ma nii tahtsin ise sünnitada - mõtlesin peas mitu korda läbi seda hetke, kui ta mu rinnale pannakse ja kuidas me kogu perega perepalatis tutvume.
Tegelikkuses hakati sünnitust esile kutsuma minu tervise pärast. Ei teagi miks, aga sünnitusteed ei avanenud ja pärast 12-tunnist valude kadalippu otsustati teha kiire keiser. Miks....miks just mina, kes ma nii väga tahtsin ISE hakkama saada. Tahtsin tunda sünnitamise tunnet, tahtsin kogeda sündimise imet. Selle asemel olin üldnarkoosis, mind lõigati lõhki ja pojakest nägin alles järgmisel päeval. Vähese enneaegsuse tõttu oli tema intensiivis kuvöösis ja enda juurde sain ta alles 4.päeval. Kõik oli hoopis vastupidi sellele, nagu ma seda kujutasin. Olin küll õnnelik lapse üle ja olen siiani, aga samas nii õnnetu.....ei tea iial, kas saan ise sünnitada või jääbki see minu jaoks täitumatuks unistuseks...
Muidugi Te saite hakkama! Selles ei ole mingit kahtlust Ja minu meelest olete Te väga tubli ema, sest leidsite julgust ja tahtmist sellest kogemustest teistele rääkida. Nagu näha, pole Te üksi, siin on teisi tublisid emasid, kel on sarnased kogemused.
Kuid sageli, kui meil on ootused teatud sündmuste suhtes ja need ootused ei täitu, siis me oleme pettunud ja kurvad. Tekib pahameel "Miks just mina!". See kõik on väga loomulik. Aga tegu ei ole tõesti ebaõnnestumisega. Peamine, et laps on terve ja tubli.
Emad sageli muretsevad, et kui esimestel tundidel ja isegi nädalatel ei saa lapsega palju koos olla - teada puudutada, temaga rääkida, et siis jääb lapse arengus midagi puudu. Tegelikkuses see nii ei ole. Hooliv ja armastav ema saab oma lapsega alati kontakti, selle on nii seadnud loodus! Ja see side lapsega ei ole sugugi vähem väärtuslik, kui on side emade ja laste vahel, kes esimestest minutitest palju koos olnud.
Lapse õnn sõltub ema õnnelikkusest. lapse rahu sõltub ema südamerahust. Sellepärast ärge muretsege, tundke rõõmu endast ja oma lapsest. Teie olete teda kandnud ja sünnitanud, ükskõik kuidas see sünnitus ka kulges. Meil, kõrvalviibijatel, on alati lihtne muidugi öelda, et ole õnnelik ja ära muretse, kuid proovida tasub ikka. Kui aga hing kergemaks ei lähe ja enesesüüdistused püsivad, siis tasub noorel emal leida ka mõni psühholoog, kes tunded ära kuulaks. Ärge jääge oma murega üksi! Jagatud mure on kohe palju väiksem
Ja minu meelest olete Te väga tubli ema, sest leidsite julgust ja tahtmist sellest kogemustest teistele rääkida. Nagu näha, pole Te üksi, siin on teisi tublisid emasid, kel on sarnased kogemused.